Mentorite päev

Teisipäeval (1.detsember) osalesin Fontese poolt korraldatud mentorite päeval. Ma ise ei ole küll väljaõppinud mentor, kuid olen kahel korral osalenud Fontese coachingu programmis.  Seekordse mentorite päeva teema oli mentorlus ja poliitika. Pealkirjast tulenevalt olid esinejad seotud avaliku sektoriga.

Esimesena rääkis oma kujunemisest poliitikuks riigikogu liige Marko Mihkelson. Tema definitsiooni järgi on Eestis võimalik saada poliitikuks kahte teed pidi. Esimene neist on niinimetatud õpetatud poliitik ehk broiler. Sellise tee valinuna alustad erakonna noorte organisatsioonist, oled hästi aktiivne, läbid erinevad ametikohtade etapid ja ükspäev saadki (pea) ministriks.

Teine võimalus poliitikuks saada on ise kasvada. Selleks lihtsam võimalus on sündida õigesse perekonda (kus on juba ees poliitikud), lävida õigete sõpradega, õppida õiges ülikoolis, õiget eriala ning kuuluda korporatsiooni. Kuid poliitikuks kasvada saab ka oma varasema tegevuse kaudu ja olla lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Siinkohal tõi Marko Mihkelson näiteks iseenda. Ta on pärit Valgast, õppis ülikoolis ajalugu ja alustad oma karjääri Postimehe välistoimetuses. Huvi Venemaa vastu tõi võimaluse töötada Postimehe reporterina Moskvas. Poliitikasse suundus ta 2002. aastal kandideerides Valga linnapeaks. Munitsipaalpoliitikust edasi suundus ta riigikogusse.  

Elust riigikogus rääkides, märkis ta, et esimest korda riigikogusse sattunu ei saa mingit juhendamist va tehniline väljaõpe ehk kust saab arvuti ja kuhu esitada kulutšekid. Kõik poliitika tegemiseks vajalikud sisulised oskused (läbirääkimised, kohtumiste läbi viimine, kõnede ettevalmistamine ja pidamine jms) tuleb omandada töö käigus ja hakkama saada iseseisvalt. Värske poliitik visatakse vette ja siis selgub, oskab ta ujuda või mitte. Ehk siis mentorlust riigikogus ei tunta.

Mis on teinud Markost eduka poliitiku ja läbirääkija? Toon need head näpunäited siinkohal punktidena ära:

·        Võõrastega (pole vahet, kas on kuningas, president, või mõni  muu) suheldes leia alati ühisosa, kasvõi pisikene. See lähendab suhtlejaid inimlikul tasandil.

·        Pole olemas väljapääsmatuid olukordi

·        Räägi inimestega

·        Ole julge esitlema oma ideid

·        Tunne kohalikke kombeid ja austa neid

Kui ettekande lõpus küsiti, keda Marko Mihkelson oma mentoriks peab, jäi ta mõttesse ning rääkis hoopis jälle poliitikuks olemisest. Kuid lõpus tõi esile, et tal ei ole eriti autoriteete, kuid ta imetleb siiani president Lennart Meri erudeeritust.

Teine esineja oli välisministeeriumist Toomas Kahur. Ehtne diplomaat nii kõnes kui olekus. Alati viisakas ja aupaklik. Toomas Kahur tõi välja välisteenistuse eripärad, milleks peab valmis olema. Need on pidevalt muutuv geograafiline keskkond, ainevaldkond ja kolleegid. Samas selline rotatsioon loob viljaka pinnase mentorluseks.

Toomas Kahur eristas kahte tüüpi mentorlust:

1.     Spontaanne mentorlus. See on kui mõni kogenum kolleeg annab head nõu ja aitab tööprobleeme lahendada. Ka head suhted uute kolleegidega aitavad avada nii mõnegi suletud ukse. Toomas tõi välja metafoori, et üle oma varju hüppamiseks oota, kuni päike tõuseb kõrgele ja vari muutub lühemaks.

2.     Suunatud mentorlus. See on metoodiline ja teadvustatud lähenemine kellegi aitamiseks sh mentii poolne eesmärkide seadmine ja nende pidev jälgimine. Samas ta tõi välja et päris elus võib see muutuda kunstlikuks ja punnitatuks. Uue kolleegi toetamine ja suunamine peaks olema loomuomane ja iseenesest mõistetav.

Toomas Kahur eelistas spontaanset mentorlust suunatule.

Kolmas esineja oli ka avalikust sektorist, kuigi hoopis meediamaastikult. Eesti Televisioonis läbi viidud mentorprogrammist rääkis teletalent Urmas Vaino. Alguseks tõi ta kurva tõsiasjana välja, et ERR-is puudub personaliosakond ja töötajate arendamisele eriti tähelepanu ei pöörata. Kahjuks on sellel veidi kurvad tagajärjed, kuna ekraaninäod lahkuvad. Samuti pole organisatsioonil aru saamist, millised kompetentsid on seal töötavatel inimestel ja kuhu nad tahavad areneda. Selline puudujääk hakkas neid endid sisemiselt närima ja töötajad ise kutsusid ellu mentorprogrammi. Urmas Vaino tõi välja, et vanasti isegi toimis ringhäälingu süsteemis spontaanne mentorlus, mis valdavalt levis seltskondliku suhtlemise kaudu. Kuid tervislike eluviiside (mittesuitsetamine ja antialkoholism) laiem levik tõi kaasa kultuurimuutuse ja spontaansus suhtlusest kadus. Tänapäeval pigem teatakse heal juhul vaid seda millega keegi üldiselt tegeleb, kuid seda kuidas läheb, ei teata.

Teletöö eripärana ja seda just saatejuhi vaatevinklist lähtudes tõi Urmas Vaino välja oskuse toime tulla kuulsuse ja sellega kaasneva adrenaliiniga. Eestis on kuulsaks saada suhteliselt lihtne ja esimene edu on kiire tulema. Edust saadavast  adrenaliinist võib tekkida sõltuvus. Reaalne tegelikkus on hoopis igavam ja rutiinsem. Kuidas selle rutiiniga kohaneda, seda kahjuks kuskil ei õpetata ja kogemusi ei jagata. Igaüks peab ise oskama sellest olukorrast välja tulla, kui oskab. Kuulsaks saamisega kaasneb ka probleem, kuidas toime tulla avalikkuse survega ehk mida teised must arvavad? Ja kuidas toime tulla avaliku kriitikaga? Tõeline teleajakirjanik peab olema sisemiselt enesekindel ja veendunud oma eesmärkides.

Kõige nende eelnimetatud teemadega mentorprogrammi raames ka mentorpaarid töötavad. Kahjuks tulemustest sisulist ülevaadet ei saanud, kuid rõõmustav oli kuulda, et programm jätkub.

Vahelepõikena tõi Urmas Vaino välja, kuidas on tarbitava infohulk ajas muutunud. Jah, me elame infoühiskonnas ja tarbime internetti hommikust õhtuni. Selle illustreerimiseks näitas ta lasteraamatu Kus on Volli? pilti, kus suure sigri-migri ja rahvahulga seast tuleb üles leida punase tutimütsi ja fotoaparaadiga Volli. Esimesel korral kulub selleks päris palju aega. Nii on ka vajaliku info leidmisega internetist. Kuid kui juba tead, kus Volli on, siis läheb leidmine ruttu. Aga Volli on igal lehel uues kohas:)

Oma ettekande lõpus tundis Urmas Vaino ikkagi muret, et uusi ideid ja värskeid nägusid teleekraanile leida on keeruline. Ta tõi välja ka teletalendi tunnused:

·        Oskab sõnastada võimatu

·        Omab soovi vahendada infot

·        On keeleliselt andekas ja osav sõna kasutuses

·        Tema pilgus on hüpnotiseeriv jõud

·        Tal on võime muuta seda, mida teised temast selja taga räägivad ehk teisisõnu ta oskab üllatada

·        On valmis minema „sõtta“ oma põhimõtete eest

·        Tal on lõputu uudishimu ja võime küsida alati järgmine küsimus

·        Oskus taanduda väärikalt.

Kes tunneb end selles loetelus ära, siis kirjutage Urmasele urmas.vaino@gmail.com

 

Päeva lõpetas Fontese mentorprogrammi üks „ema“ Tiiu Allikvee, kes tegi ülevaate uuest coachingu meetodist. See on tahtecoaching ehk volition coaching, mis on välja töötatud Soomes Ria Parppei poolt (www.sparria.fi).

Tahtecoachingu kohaselt erinevad motivatsioon ja tahe. Motivatsioon on soov ja entusiasm saavutada eesmärk. Tahe on oskus üleval hoida tööindu. Tahe=elluviimise oskus.

Eesmärgini jõudmine eeldab rutiini ja oskust tulla toime katkestajatega. Igapäevaselt on niipalju asju, mis juhivad meie tähelepanu eesmärgilt ja segavad meil hoida fookust.

Võtmeküsimus on üles leida need valusad punktid, miks inimene ei saavuta oma tahet. Eesmärgi saavutamisel on mitu etappi.

·        Eesmärgi juhtimine: eesmärgi sisu ja tähenduslikus

·        Eneseusk: usk võimesse saavutada eesmärk ja usk võimesse mõjutada eesmärgi saavutamist

·        Elluviimine: tegevust suunavad ja toetavad protsessid.

Kahjuks meie organisatsioonid ei tegele inimeste eneseusu tõstmisega. Pigem juhid hävitavad alluvate eneseusku ja seda taastada on väga raske. Päris mõtlema panev fakt, eriti Eesti kontekstis, kus iga tööealine inimene on oluline.

Lõpetuseks lasi Tiiu osalejatel paarides läbi viia lühike 10 minutiline tahtecoachinguseanss. Mul õnnestus olla coachitav. Oma meelehärmiks avastasin, et ma võin olla veenev idee esitamisel, kuid miski segab mul uskumast selle saavutamisse. Mida teha?