Efektiivne investor

Sellist pealkirja kandis järjekordne naisinvestorite klubi raames toimunud koolitus, mille viis läbi Kristjan Liivamägi.

Harva saab kuulata nii suurepärast, ratsionaalset ning teaduslikel uuringutel põhinevat ettekannet investorite käitumisest ja saada asjalikke soovitusi investeeringute tegemiseks.

Kristjan alustas oma loengut sellest, mida õpetatakse tavapäraselt ülikoolides. See on teadmine ja eeldus, et inimesed käituvad ratsionaalselt ja turg käitub efektiivselt. Tegelik elu on hoopis midagi muud. Inimene oma olemuselt ja käitumiselt on irratsionaalne tegelane ja seda on ka investor.

Efektiivse turu teooria kohaselt

·        pole investoril võimalik teenida turutootlusest kõrgemat tootlust,

·        aktsiahinnad reageerivad koheselt uuele informatsioonile.

Kuid nagu me teame on teooria üks ja praktika teine. Nii ka investeerimisel.

Päriselus on hoopis nii:

Ainult 10% investoritest suudab teenida turu keskmisest kõrgemat tootlust ja ülejäänud 90% teenib isegi kõrgemat riski võttes turu keskmisest madalamat tootlust. Siinkohal remargina märgin, et USA aktsiabörsi mõõtühik S&P500 keskmine ajalooline tootlus on 10-12% aastas.

Samuti reaalsuses pole turuosalistel võrdset infot. Alati on olemas neid, kes omavad rohkem infot kui tavainvestorid. Need on börsifirmade omanikud, tegevjuhid, finantsjuhid aga ka mõnel juhul börsimaaklerid. Kuid siin saab ka tavainimene siiski teenida rohkem. Selleks tasub jälgida nn insaiderite tehinguid, mida näiteks kajastab selline indeksfond nagu NFO ETF.

Järgmisena rääkis Kristjan meile IPO-dest ja sellest, kas ikka tasub IPO ajal omale väärtpabereid soetada. IPO on siis väärtpaberi esmane avalik pakkumine ehk ettevõte tuleb avalikult börsile ja võimaldab kõigil turuosalistel omale omandada osa ettevõttest.

Ajalooline kogemus on näidanud, et lühikesel perioodil ületavad IPO-d turu keskmist tootlust, kuid pikal perioodil siiski kaotavad keskmise tootlusega võrreldes 30%. Põhjuseks, miks IPO-t tehes on tootlus kõrgem, tuleneb sellest, et IPO korraldaja teeb alguses tugioste. Samuti mõjutab väärtpaberi esialgset kõrgemat hinda ka asjaolu, et omanikel on keelatud oma osalusi müüa.

IPO-de osas tuleb kasuks teadmine, et üldjuhul tehakse IPO nn omanikele „sobival“ ajal eesmärgiga saada turult maksimaalset hinda. Näiteks finantskriisi ajal IPO-sid ei tehta. Vastupidiselt majanduskasvu ajal kasutatakse ära erainvestorite optimismi ja finantsturgude tsüklilisust.

Eelpool toodu kehtib ka Tallinna börsil toimunud IPO-de kohta. Siinkohal saab näiteks tuua Tallinki aktsia, mille võrdlev hind on langenud ca  1,000€ lt 0,844€ le.

Suuremat tootlust näitavad aktsiad enne splittide välja kuulutamist. Split on siis aktsiate liitmine või tükeldamine.

Aktsiahindu mõjutavad ka nädalapäevad. Näiteks halbu majandustulemusi teatavad börsifirmad üldjuhul reedel tööpäeva lõpus vahetult enne börsi sulgemist. Headest tulemustest antakse aga teada nädala alguses. Peale heade tulemuste teatamist aktsiahinnad üldjuhul tõusevad mõne aja pärast. Seega on tark soetada omale koheselt heade majandustulemustega ettevõtete aktsiaid, sest tootlus kasvab ajas veelgi. Kahjuks kehtib sama efekt ka vastupidiselt ehk kui on teatatud halbadest majandustulemustest, siis aktsiahinnad hakkavad langema ja langevad veel mõnda aega.  

Aktsiahindadele avaldab mõju ka aastalõpp, mil on täheldatud aktsiahindade tõusu, mis küll jaanuaris korrigeerub. Head põhjust ei ole osatud sellele tuua. Mina arvan, et see on seotud jõuludega:) kui kõik ostavad mida iganes;)

Milliseid turuanomaaliad veel kohtame? Arvutiaja trend on nn datamining ehk arvutite poolt teostatav andmeanalüüs. Arvuti on võimeline analüüsima meeletus koguses andmeid ja leidma nende vahelisi seoseid ja selle põhjal ennustama tulevikku. Olgem ausad, inimene seda ei suuda. Arvutitega peavad rinda pistma eeskätt päevakauplejad.

Millest siis lähtub tavainvestor oma investeerimisotsuste tegemisel? Siin rõhutas Kristjan fundamentaalanalüüsi tegemise vajalikkust. See on tüütu, igav excelis möllamine, aga tasub ära. Aktsia õiglase hinna ja raamatupidamisväärtuse teadmine ja arusaamine klassikalisest suhtarvudest on juba pool võitu. Kui tahta aga teenida keskmisest kõrgemat tootlust, siis peab olema veelgi targem ja informeeritum ning leida turult üle-ja alahinnatud aktsiaid ning ajastada oma tehinguid. Ühesõnaga olla aktiivne. Juhul kui aega ja tahtmist niipalju ei ole, siis on soovitav valida passiivne juhtimine ehk osta ja hoida aktsiaid või investeerida indeksfondidesse. Fundamentaalanalüüs tuleb siiski ikkagi teha, siis vähemalt saad rohkem aru, mis toodet turult ostad.

Edasi suundus Kristjan käitumusliku rahanduse ja  investori psühholoogia valdkonda.

Kuigi ma arvame, et oleme oma käitumises ratsionaalsed, siis kahjuks see nii ei ole. Me kasutame päris palju heuristikuid ehk rusikareegleid ehk lihtsustatud infot. Samuti pole me oma tegemistes järjekindlad ega otsustamises optimaalsed.

Mis need heuristikud on? Need on esindusviga, liigne enesekindlus, ankurdamine ja konservatiivsus, teadmatuse vältimine ning emotsioonid ja tunnetuslikud vead. Järgnevalt siis nendest lähemalt.

Esindusviga tähendab seda, et investorid jäävad kinni stereotüüpidesse ja analüüsivad väikest valimit ning laiendavad saadud tulemusi kogu valimile. Näiteks on teadmatusest ostetud kehva tootlusega aktsiaid ja sellest tulenevalt eeldatakse, et turg ongi kehva tootlusega. Või analüüsitakse  Bondoras oma 100 laenuga portfelli ja tehakse sellest järeldusi kogu Bondora laenuvõtjate käitumisele. Esindusvea tõttu ostetakse aktsiaid siis kui hinnad tõusevad ja müüakse siis kui hinnad langevad.

Ankurdamine ja konservatiivsus. See on see, kui jäädakse kinni mingisse infosse või eeldusesse. Analüütikud ei võta piisavalt arvesse uut informatsiooni ja uuenda oma prognoose selle põhjal. Näiteks jäädakse turuhinna külge kinni, kuid kui ettevõtte majandustulemustes midagi oluliselt muutub, siis ei tehta uusi turuhinna prognoose. Lihtsa näitena tõi Kristjan tavalise kauplemise tavaturul. Müüja pakub kauba müümisel selle tegelikust väärusest 2x hinna ning veidi kaubeldes nõustub ostja kauba ära ostma 1,5x hinnaga, sest nüüd tundub hind esialgu küsitust soodsam.

Ankurdumine aktsiahinda on ka see kui aktsiahind langeb ja positsioon on miinuses, siis loodetakse, et äkki ikkagi hind tõuseb taas ja et kui hinnamuutus jõuab 0, siis müüakse aktsia maha. Sageli juhtub selline ankurdumine majanduslanguste ajal, kus aktsiahinna kiire taastumine võib olla lootusetu või toimuda kauges tulevikus.

Teadmatuse vältimine. Investorid eelistavad teatud riskidega olukordi tundmatute riskidega olukordadele. Kui on valida kaks olukorda:

a)     teenib 500€ kindlalt

b)    50% tõenäosusega võidab 1000€ ja 50% tõenäosusega 0€

siis valitakse üldjuhul olukord, kus teenib 500€ kindlalt. Samas kaotuse puhul, kus meil on valida kas

c)     kindlalt kaotab 500€

d)    50% tõenäosusega kaotab 1000€ ja 50% tõenäosusega 0€

Siis valitakse olukord, kus 50% tõenäosusega kaotab 1000€ ja 50% tõenäosusega 0€.

Tunnetuslikud vead. Kaotuse valu on 2x suurem kui võidurõõmust. Selle tulemusel hoitakse halbu positsioone kauem. Samas aktsiahinna tõusul kiputakse oma positsioone kiiresti maha müüma.

Kaotusevalule lisandub kahetsus. Võite tunda kahetsust, kui peale aktsia müüki aktsiahind tõuseb. Samas kui teenite intresse ja selle raha ära kulutate, siis  kahetsust ei tunta.

Liigne enesekindlus. Inimesed reeglina hindavad oma võimeid paremaks kui need tegelikult on. Võidud omistatakse oma osavusele ja kaotused kehvale turuolukorrale.

Üldine viga, mida siiski investeerimisel tehakse, on see, et omatakse liiga vähe aktsiaid (mitte tükkidena, vaid erinevate ettevõtete omi). Eesti keskmine aktsiaportfell sisaldab 1,9 erinevat aktsiat. Vaatan peeglisse, jah... nii see on.

Tootlikuma portfelli saamiseks peab omama erinevaid tooteid. Kristjani soovitus oli järgmine:

·        Aktsiad 25-33%

·        Võlakirjad ja laenud 25-33%

·        Kinnisvara 25-33%

·        Muud varaklassid ja raha 1-25%

Olenevalt majandustsüklist, turgude ebaefektiivsusest ning Markowitzi portfelliteooria arvutustest võivad lühiajaliselt varaklasside osakaalud oluliselt varieeruda.

Igal juhul soovitas Kristjan enne investeerimist teha korralikud analüüsid ja hinnata oodatavat tootlust, riski ja korrelatsiooni teiste investeeringutega. Alustuseks arvutab ta välja investeeringu oodatava riskiga korrigeeritud tootluse. Järgnevalt teostab ta varaklasside lõikes järgmised analüüsid:

·        Aktsiad – fundamentaalanalüüs õiglase väärtuse hindamiseks, aktsia ajalooline riskiga korrigeeritud tootlus

·        Võlakirjad – nominaalne intressitulu korrigeeritud pankrotistumise tõenäosusega (üldjuhul on kaubeldavatel võlakirjadel reitingud -> riskitase määratav)

·        Kinnisvara – tasuvusanalüüs, üüritootlus korrigeeritud kulude ja vakantsusega ning täiendav üüritulude sensitiivsusanalüüs

·        Laenud (tagatud ja tagamata) – nominaalne intressitulu korrigeeritud pankrotistumise tõenäosusega ning täiendavate riskidega (nt portaali operatsioonirisk)

·        Muud turul kaubeldavad varaklassid (väärismetallid) – ajalooline annualiseeritud tootlus korrigeeritud riskiga (aegrea standardhälve) .

 

Ühesõnaga targa investeeringu tegemiseks tuleb arvutada ja analüüsida. Lihtsalt emotsioonide ja ajalehest loetu peale lootma jäädes võivad kahjud osutada päris suureks ning raha kerge teenimise lootuses võiks siis juba pigem osta lotopiletteid.

Kokkuvõttes oli see minu jaoks üks paremaid investeerimiskoolitusi, mida ma eesti keeles kuulnud olen.