Coachingust ja coachivast
juhtimisstiilist räägitakse palju. Seda esitletakse kui imerelva, mis muudab
juhtimise lihtsaks ja töötajad innustunuks. See on tegelikult tõsi. Miks?
Sajandivahetusel õppinud
juhid ehk managerid omandasid praktikas kui ka teoorias teadmised, et kõige
tähtsam on tulemus ja pole oluline kuidas ja kes saavutas selle. Konkreetne töötaja oli
teisejärguline, ta oli ainult ressurss, mida on kerge asendada („ära aetud hobused
lastakse maha“). Paraku leidub selliseid juhte meie igapäeva elus seni piisavalt.
Kaasavas
juhtimiskultuuris on olulisel kohal töötaja koos oma tulemuslikkusega. Rõhutan
sõnapaari töötaja tulemuslikkus, sest lõpuks peab olema igal tööl tulemus ja täidetud
eesmärk. Tulemuse toob töötaja. Selleks, et töötaja saaks panustada võimalikult
heale tulemusele on oluline tema vahetu juhi toetus ja usaldus. Sellisel juhul
on juhile abiks kui kasutada coachivat juhtimisstiili.
Coachiv
juhtimisstiil kätkeb endas coachingu elemente,
mille peamisteks tööriistadeks on avatud küsimused ja kohalolu koos kuulamisoskusega.
Avatud küsimuste
küsimine
Avatud küsimused on
need, mille abil on võimalik jätkata vestlust. Lihtsamini öeldes on need kõik
küsimused peale küsimuse Kas?. Kas on suletud küsimus, sest sellele saab
vastata ainult „ei“ või „jah“.
Samas tahan ma rõhutada
seda, et küsimuste küsimine peab olema loomulik. Kui juht hakkab töötajaid
justkui üle kuulama, siis see paneb töötaja pigem lukku kui päästab valla
inspiratsiooni ja lahenduskesksuse. Et küsimuste küsimine oleks loomulik, siis
selleks peab harjutama. Alustada on hea nende töötajatega, kellega on usalduslikum
suhe. Siis on lihtsalt endal ka mugavam ning pingevabam harjutada ja tähele
panna.
Siinkohal toon mõned
näited avatud küsimusest:
Kuidas Sa ise selle
olukorra lahendaksid?
Millist nõu Sa
mulle annaks kui mul oleks sama probleem?
Millise tähtaja
oled endale seadnud?
Millist abi sa
minult ootad?
Keda saab veel
kaasata selle probleemi lahendamisele?
Kohalolev
kuulamine
Küsida võib ju
osata, aga edasi? Oluline on osata ka kuulata ja olla kohal. Oi, kui raske see
tegelikult on. Eriti tänapäeval. Olla vestlusel tegelikult kohal on suur väljakutse.
Meie tähelepanu ja keskendumisvõime on muutunud äärmiselt hüplevaks. Samas on väga
vaja kuulata ning tähele panna, saada informatsiooni, olla kaasas. Iga inimene
vajab dialoogis tunnet, et ta on oluline.
Jah, kuulamisele keskendumine on väga raske. Oma töötajatega 1:1
vestlusele minnes ma teadlikult ütlesin endale, et nüüd tuleb üks tund
kuulamise ja küsimise harjutamist. Kindlasti
tuleb telefon jätta käe ulatusest välja. Soovitan jälgida ka kehakeelt, kuidas
on silmside hoidmisega, kas rääkija on lõdvestunud või pinges? Pinget saab
vähendada kasutades ise avatud kehakeelt ehk mitte ristata käsi ega jalgu.
Kaasa noogutada, hoida ise silmsidet. Kindlasti aitab kasutada aktiivse
kuulamise võtteid, nagu peegeldamine, parafraseerimine, selgitamine,
kokkuvõtmine. Soovitan ka rääkijat aegajalt tunnustada.
Loodan, et
harjutamine teeb meistriks😊 Ja kõige tähtsam on ennast
kiita kui oled saanud hakkama😊
