Rõõm elust - ajaplaneerimine

Enamus meist on tõdenud, et 24 tundi ööpäevas on vähe ja nädalas võiks olla ka mõni, soovitatavalt puhkepäev lisaks. Reaalsus on see, et mõõdetavat aega ööpäevas, nädalas, kuus ja aastas on meil kõigil ühepalju. See, kui palju aastaid, kuid, nädalaid, päevi, tunde ja minuteid on meile antud, on individuaalne.  Seega tuleks tunda rõõmu endale elatud ajast.

Ajaplaneerimisest ja sellega seotud efektiivsusest ja tulemuslikkusest räägitakse erinevatel koolitustel palju ja seda eesmärgiga, et oleksime tööandjale võimalikult kasulikud. Jah, palgatöötaja kõige suurem süütunne tekib sellest, et ta ei kasuta tööandja aega piisavalt efektiivselt või et ta tabatakse ajaraiskamiselt. Igasuguste mõõtmistega jälgitakse protsessidele kuluvat aega, nagu inimesed oleks robotid. Aga kas see aeg on ka efektiivsuse kõrval tulemuslik, see jäetakse mõnikord tähelepanu alt välja. Mäletan ühte töökohta, kus hakati ametnike töötulemusi mõõtma lähtuvalt tähtajaliselt vastatud kirjade hulgast. Kahtlemata on selline mõõtmine vajalik, kui probleemiks on pidevalt kasvav tähtajaks vastamata kirjade hulk, kuid kui kõne alla tuleb kirjade sisuline kvaliteet, siis muutub see mõõdik küsitavaks.

Olen kunagi oma Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös välja toonud järgmise tabeli, mis käsitleb efektiivsust ja tulemuslikkust.

 

Kuidas planeerida aega, et oleksid rahul nii efektiivsuse kui ka tulemuslikkusega?

Kindlasti on oluline, et kõik päeva kavandatud tegevused, nii tööalased kui ka eraelulised, saaksid kirja ühte kalendrisse. Tänapäeval on suurepärased võimalused erinevate seadmete kalendreid omavahel sünkroniseerida. Sageli tehakse viga, et kajastatakse kalendris ainult töökoosolekud ja eraelu kohta kui ka laste tegevuste osas peetakse omakorda eraldi kalendrit kodus külmkapi peal. Mõned tegemist vajavad asjad või üritused on üldse ainult meie peades. Nii eksisteerib justkui mitu paralleelmaailma, aga seda, kes selle kõik ellu peab viima, on vaid üks. Seega on mõistlik koondada kõik märkmed ühte kohta, nii säilib ülevaade ja kontroll. Tänapäeva elektroonilised kalendrid võimaldavad kõiki tegevusi eraldi markeerida, seega saab kiire ülevaate päevaplaanist lihtsalt kiirpilgu peale visates. Mis on selle meetodi SWOT?

Tugevused

·        Kontroll oma päevaplaani üle.

·        Kõik sündmused, tööd ja tegevused on ühes kohas.

·        Ei teki ülekorraldamise ohtu.

Nõrkused

Sõltuvus tehnoloogilistest abivahenditest – kui midagi internetiühenduse või nutiseadmega juhtub, siis ei ole kuskil varukoopiat.

Ohud

·        Spontaanseteks tegevusteks kui ka katkestajateks ei pruugi niimoodi aega üldse jätkuda.

·        Ei kavandata puhveraegu ehk kui mõni kavandatud tegevus võtab rohkem aega, siis jookseb päev umbe.

·        Tegevustele planeeritakse liiga palju aega ehk liiga palju jääb nn tühja aega.

 

Võimalused

·        Leida aega enesele meelepärasteks tegevusteks.

o   Kindlasti päeva planeerida ka ajad nn ressursside taastamiseks – trenn, jalutuskäik, söömine, magamine, puhkus.

o   Nädalas jätta üks päev planeerimata ehk teha, mida tahad ja seda ilma eelnevalt plaani tegemata

o   Kindlasti planeerida päeva vähemalt 30 minutit lugemiseks ja seda mitte ainult meelelahutuseks, vaid ka kirjandusele, mis toetab su eesmärke.

o   Planeerida päeva nn üheminuti meditatsioone. Paned telefonis taimeri 1 minuti peale, suled silmad ja lihtsalt oled kuni kell heliseb. Soovi korral võid pikendada sellist mitte midagi tegemise aega 5 minutini.

 

Tulekahjud. Kuidas neid kustutada?

Mis teha siis, kui tunned, et probleeme on palju ja kõik tuleb lahendada kohe ehk on tavaline tulekahju kustutamise päev.  Mina olen kasutanud sellist nippi, et hakkan elama üks tund korraga. Kõlab veidralt? Esimene vastuväide on, et nii me ju tegelikult igapäev elame. Aga ei. Mõtle, millele sa praegu lugedes mõtled? Kas sa oled kohal või käivad vahepeal mõtted selle üle, mida süüa või hoopis mida järgmisena teha või muretsed sellepärast, et pead homseks esitama tähtajalise töö vms. Aga see kõik ei toimu ju praegu, vaid hiljem. Mis praegu toimub ja kuidas seda teha võimalikult hästi, sellele sa tõenäoliselt ei mõelnud.

Kohalolek rahustab. Hakates tegema asju tunni kaupa, keskendud sellele hetkele ja just sellele tegevusele, mis on oluline. Ehk tähelepanu koondub ja sa suudad oma ressursse kasutada efektiivselt. Päeva lõpuks avastad, et oled jõudnud ära teha kõik olulised tegevused.

 

Isiklik aeg

Enamus inimesi peab end siis väärtuslikuks, kui nad on piisavalt tublid oma tööd tehes. Isiklikku aega planeeritakse palju vähem. Kõige hullemal juhul ei planeerita omale piisavalt aega puhkamiseks ja taastumiseks. Samuti ei võeta omale aega lihtsalt olemiseks. Eestlasele on omane olla koguaeg töine ja tegus ning moepärast õhatakse lõunamaa puhkuse järele. Tihti stiilis, et kui kogu lõppematu tööhulk on tehtud, siis puhkan ........ hauas. Arvan, et siis on juba hilja. Lisaks tuletan siinkohal meelde, et töökaaslased hauale lilli ei too, jah matustele veel tullakse, aga see on viimane kord kui teid meenutatakse. Pärast  töötavad teised palehigis edasi ja teie töö võtab üle keegi teine ja efektiivse inimese puhul isegi kaks uut töötajat. Tore on, kui teid mäletavad teie lähedased, eeldusel, et te pärast tööd ikka koju jõudsite või kui te peale oma sünnipärase perekonna suutsite endale isikliku perekonna luua. Kurb? Minul hakkas seda kirjutades küll kurb. Dilbertis oli kunagi koomiks, kus Dilbert kiitleb töökaaslase ees, et tema kõige parem tööalane projekt on lapsed. Sellel ajal kui tema tööl oli, kasvasid lapsed suureks ja lahkusid kodunt.

Seega on oluline teadlikult planeerida oma isiklikku aega nii pere ja sõpradega koosolemiseks, trenni tegemiseks, liikumiseks vabas õhus aga ka lihtsalt omaette olemiseks. Eestlasel on vaja olla aegajalt üksi ja vaikuses. Edukad inimesed tänapäeval lubavad endale seda kindlasti. Mitte keegi ei hoolitse teie eest peale teie enda. Oskus võtta (mitte leida) aega iseendale on kohustus, mitte võimalus.

Meie, eestlased peame elus püsimiseks nagunii tööd tegema ja sellest me ei pääse, aga oluline on silmas pidada, et alles jääks ka rõõm elust. Ka rõõm elust on tulemus.

Mõnusat ajaplaneerimist nii tööks kui lõbuks!

Coachingust maailmakohviku stiilis

8. detsembril osalesin Tallinna Ülikoolis koolitusel teemal supervisioon, coaching, mentorlus, kovisioon - mis need on?

Koolituse korraldajateks olid Tallinna Ülikooli andragoogika üliõpilased ja noortele omaselt toimus koolitus maailmakohviku stiilis ehk siis mentorid, coachid istusid ühe kohapeal ja õppijad liikusid ringi.

Esimene ring oli Kaidi Peetsi juures. Alustuseks küsis ta: Kuidas see, miks sa siin oled, aitab sind jõuda sinna, kus sa oled 3 aasta pärast? Selline küsimus sunnib vaatama veidi kaugemale tänasest päevast ning aru saada, kuhu lähed või oled minemas? Sageli keskendume me liiga palju tänasele päevale ja tunneme sellepärast stressi. Teades oma pikemaid eesmärke, aitab see mõista tänast päeva paremini ning tänased õnnestumised, aga ka ebaõnnestumised saavad selgema tähenduse. Siis tuli järgmine küsimus: Kujuta ette, et on su 75. a juubel. Milline kõne sulle peetakse? Mulle peetav kõne algas: Pool oma elust ta eksles ja valmistad end ette ja pool oma elust on ta teinud seda, milleks ta loodud on. Ta on nagu majakas, kes on aidanud inimestel jõuda iseenesteni.

Järgmine ring sai Liisa Raudseppa juures mängida nukkudega. Teisisõnu saime teada, kuidas loovmeetoditega aidata inimestel lahendada nende probleeme. Üldiselt pidi nii olema, et ¾ inimestele meeldib kasutada erinevaid loovmeetodeid ja ¼ ei ole selline lähenemine mugav. Kusjuures loovmeetodid on just head tugeva analüüsivõimega inimestele. Teame ju, et ratsionaalsetel inimestel juhib elu vasak ajupool, kuid loovate lahenduste leidmiseks tuleks hoopis rakendada paremat ajupoolkera. Nüüd aga nukkudega mängimise juurde. Lihtne meetod, kus nähtamatu saab nähtavaks. Klient valib ühe nuku, kes kehastab teda ja teise, kes tema teist suhtepoolt (neid võib olla ka mitu) ning mängib tekkinud situatsiooni nukkude vahel läbi. „Minnes“ nii ühe kui teise nuku „pähe“ tunnetab ta tekkinud tundeid, küsimusi ja vastuseid. On ju inimesel lihtsam end näha kõrvalt ja lahendada nii suhte kui ka minaprobleeme asudes vahepeal niiöelda teise rolli. Selline vaatenurk avab tekkinud probleemis uusi tahke ja toob seni peidus olnu kitsaskohad välja. Selline veidi nagu lähedalt, samas ka kaugelt vaatamine aitabki aru saada tekkinud olukorrast ja teise poole tunnetest.

Veel soovitas Liisa loovmeetoditena kasutada Ava ja Avasta kaarte kui ka värviliste pliiatsitega joonistamist. Millal sa viimati joonistasid ja mida?

Kolmas ring toimus Aivar Halleri juhendamisel, kes alustuseks küsis provokatiivse küsimuse, mis on haridus? Ilmnes, et enamik peab hariduseks paberit, mida väljastab õppeasutus. Samas tegelikkuses on haridus ikkagi  see, mida me tõeliselt oskame, teame, teeme, mitte see, mis on paberil.

Aivar julgustas ka koguaeg küsima miks? Miks? Sellepärast, et probleemi tõeline olemus tuleb alles välja peale viiendat miksi. Miks küsimustega saab kaevata sügavamale ja leida üles tegelikud probleemi tekitajad.

Neljas ring möödus Eike Tõnismäe juures kogudes teadmisi lahenduskesksest coachingust.  Lahenduskeskne coaching keskendub tulevikule ja probleemidele lahenduse leidmisele. Sest kui sa otsid lahendusi, siis ei saa analüüsida minevikku ehk seda, miks sa oled sinna jõudnud, kus sa oled, vaid vaatad ette kuhu saad sa minna. Minevikust oled kaasa võtnud selle, mida oled õppinud, aga see on ainult abiks, mitte takistuseks. Lahenduskeskne coaching keskendub väärtustele. Selleks, et aru saada, mis on sulle tähtis, tuleb kirjutada võtmesõnu ja leida neis väärtusi ja läbi selle erinevad võimalusi probleemide lahendusteks. Mis on Sulle tähtis?

Edasi saime teada veidi sellest, mis kujundab inimese motivatsiooni. Need on:

·        areng, motivatsioon – julgus tulla mugavustsoonist välja. Pingutus annab energiat

·        gruppikuuluvus

·        kaitstus

·        omamine – omada oskusi, teadmisi. See annab enesekindluse.

 

Kuna täiskasvanud inimene on juba selline, et suudab oma tegelikke vajadusi, soove edukalt varjata, siis selleks, et areng toimuks, on vaja leida üles tegelikud segajad. Hea mudelina selleks on Robert Diltsi loogiliste tasandite mudel. Coachingu seanssil saab iga tasandi kohta küsida küsimusi järgmiselt:

Tasand	Küsimused
Identiteet	Kes sa oled? Kuidas sa ennast näed?
Väärtus	Miks see sulle on oluline?
Võimed	Kuidas sa seda teed? Mida sa täna oskad?
Tegevused	Mida sa teed selleks?
Keskkond	Kus ja millal sa seda teed ja kellena?

 

Kui inimene jääb mingile tasandile kinni, siis alati aitab tagasiminek ülemisele tasandile ehk ülemine tasand lahendab alumise tasandi.

Lihtne nõks vastuste leidmiseks on ka mentorite ümarlaua kasutamine. Kliendil on küsimus. Siis lased tal mõelda 3 olulist inimest, 2 neist võivad olla tuttavad, aga 1 peab olema võõras (st võib olla tuntud inimene, aga mitte kliendi tuttav). Siis peab klient ette kujutama, mis vastuseid mentorid talle annavad. Kusjuures võõras pidavat andma veel kõige ausama ja õigema vastuse:) Proovi järele!

Viimane viies ring oli Tõnis Mutti juhtida. Tõnis rääkis, et kahju on, et coachingut kui meetodit ei õpetata tavakoolis ja ei saada aru, mis on coachingu väärtus. Minu arvates tuleks meile igale ühele kasuks, kui me aegajalt küsime endalt küsimusi kes ma olen?, miks ma siin olen? ja kuhu ma lähen? Mida vastaksid sina nendele küsimustele?

Tööst coachina rääkis aga Tõnis seda, et tuleb leida oma valdkond, mida hästi tunned ja selles ennast ka arendama. Miks tulla coachingusse? Coach käivitab muutuse.

Kokkuvõtteks oli tegemist kosutava ennelõunaga ja sai palju uusi teadmisi ning tekkis uudishimu, kuidas coachingu protsessis erinevaid meetodeid (näiteks Robert Diltsi loogilised tasandid või loovmeetodite kasutamine) kasutada.

Efektiivne investor

Sellist pealkirja kandis järjekordne naisinvestorite klubi raames toimunud koolitus, mille viis läbi Kristjan Liivamägi.

Harva saab kuulata nii suurepärast, ratsionaalset ning teaduslikel uuringutel põhinevat ettekannet investorite käitumisest ja saada asjalikke soovitusi investeeringute tegemiseks.

Kristjan alustas oma loengut sellest, mida õpetatakse tavapäraselt ülikoolides. See on teadmine ja eeldus, et inimesed käituvad ratsionaalselt ja turg käitub efektiivselt. Tegelik elu on hoopis midagi muud. Inimene oma olemuselt ja käitumiselt on irratsionaalne tegelane ja seda on ka investor.

Efektiivse turu teooria kohaselt

·        pole investoril võimalik teenida turutootlusest kõrgemat tootlust,

·        aktsiahinnad reageerivad koheselt uuele informatsioonile.

Kuid nagu me teame on teooria üks ja praktika teine. Nii ka investeerimisel.

Päriselus on hoopis nii:

Ainult 10% investoritest suudab teenida turu keskmisest kõrgemat tootlust ja ülejäänud 90% teenib isegi kõrgemat riski võttes turu keskmisest madalamat tootlust. Siinkohal remargina märgin, et USA aktsiabörsi mõõtühik S&P500 keskmine ajalooline tootlus on 10-12% aastas.

Samuti reaalsuses pole turuosalistel võrdset infot. Alati on olemas neid, kes omavad rohkem infot kui tavainvestorid. Need on börsifirmade omanikud, tegevjuhid, finantsjuhid aga ka mõnel juhul börsimaaklerid. Kuid siin saab ka tavainimene siiski teenida rohkem. Selleks tasub jälgida nn insaiderite tehinguid, mida näiteks kajastab selline indeksfond nagu NFO ETF.

Järgmisena rääkis Kristjan meile IPO-dest ja sellest, kas ikka tasub IPO ajal omale väärtpabereid soetada. IPO on siis väärtpaberi esmane avalik pakkumine ehk ettevõte tuleb avalikult börsile ja võimaldab kõigil turuosalistel omale omandada osa ettevõttest.

Ajalooline kogemus on näidanud, et lühikesel perioodil ületavad IPO-d turu keskmist tootlust, kuid pikal perioodil siiski kaotavad keskmise tootlusega võrreldes 30%. Põhjuseks, miks IPO-t tehes on tootlus kõrgem, tuleneb sellest, et IPO korraldaja teeb alguses tugioste. Samuti mõjutab väärtpaberi esialgset kõrgemat hinda ka asjaolu, et omanikel on keelatud oma osalusi müüa.

IPO-de osas tuleb kasuks teadmine, et üldjuhul tehakse IPO nn omanikele „sobival“ ajal eesmärgiga saada turult maksimaalset hinda. Näiteks finantskriisi ajal IPO-sid ei tehta. Vastupidiselt majanduskasvu ajal kasutatakse ära erainvestorite optimismi ja finantsturgude tsüklilisust.

Eelpool toodu kehtib ka Tallinna börsil toimunud IPO-de kohta. Siinkohal saab näiteks tuua Tallinki aktsia, mille võrdlev hind on langenud ca  1,000€ lt 0,844€ le.

Suuremat tootlust näitavad aktsiad enne splittide välja kuulutamist. Split on siis aktsiate liitmine või tükeldamine.

Aktsiahindu mõjutavad ka nädalapäevad. Näiteks halbu majandustulemusi teatavad börsifirmad üldjuhul reedel tööpäeva lõpus vahetult enne börsi sulgemist. Headest tulemustest antakse aga teada nädala alguses. Peale heade tulemuste teatamist aktsiahinnad üldjuhul tõusevad mõne aja pärast. Seega on tark soetada omale koheselt heade majandustulemustega ettevõtete aktsiaid, sest tootlus kasvab ajas veelgi. Kahjuks kehtib sama efekt ka vastupidiselt ehk kui on teatatud halbadest majandustulemustest, siis aktsiahinnad hakkavad langema ja langevad veel mõnda aega.  

Aktsiahindadele avaldab mõju ka aastalõpp, mil on täheldatud aktsiahindade tõusu, mis küll jaanuaris korrigeerub. Head põhjust ei ole osatud sellele tuua. Mina arvan, et see on seotud jõuludega:) kui kõik ostavad mida iganes;)

Milliseid turuanomaaliad veel kohtame? Arvutiaja trend on nn datamining ehk arvutite poolt teostatav andmeanalüüs. Arvuti on võimeline analüüsima meeletus koguses andmeid ja leidma nende vahelisi seoseid ja selle põhjal ennustama tulevikku. Olgem ausad, inimene seda ei suuda. Arvutitega peavad rinda pistma eeskätt päevakauplejad.

Millest siis lähtub tavainvestor oma investeerimisotsuste tegemisel? Siin rõhutas Kristjan fundamentaalanalüüsi tegemise vajalikkust. See on tüütu, igav excelis möllamine, aga tasub ära. Aktsia õiglase hinna ja raamatupidamisväärtuse teadmine ja arusaamine klassikalisest suhtarvudest on juba pool võitu. Kui tahta aga teenida keskmisest kõrgemat tootlust, siis peab olema veelgi targem ja informeeritum ning leida turult üle-ja alahinnatud aktsiaid ning ajastada oma tehinguid. Ühesõnaga olla aktiivne. Juhul kui aega ja tahtmist niipalju ei ole, siis on soovitav valida passiivne juhtimine ehk osta ja hoida aktsiaid või investeerida indeksfondidesse. Fundamentaalanalüüs tuleb siiski ikkagi teha, siis vähemalt saad rohkem aru, mis toodet turult ostad.

Edasi suundus Kristjan käitumusliku rahanduse ja  investori psühholoogia valdkonda.

Kuigi ma arvame, et oleme oma käitumises ratsionaalsed, siis kahjuks see nii ei ole. Me kasutame päris palju heuristikuid ehk rusikareegleid ehk lihtsustatud infot. Samuti pole me oma tegemistes järjekindlad ega otsustamises optimaalsed.

Mis need heuristikud on? Need on esindusviga, liigne enesekindlus, ankurdamine ja konservatiivsus, teadmatuse vältimine ning emotsioonid ja tunnetuslikud vead. Järgnevalt siis nendest lähemalt.

Esindusviga tähendab seda, et investorid jäävad kinni stereotüüpidesse ja analüüsivad väikest valimit ning laiendavad saadud tulemusi kogu valimile. Näiteks on teadmatusest ostetud kehva tootlusega aktsiaid ja sellest tulenevalt eeldatakse, et turg ongi kehva tootlusega. Või analüüsitakse  Bondoras oma 100 laenuga portfelli ja tehakse sellest järeldusi kogu Bondora laenuvõtjate käitumisele. Esindusvea tõttu ostetakse aktsiaid siis kui hinnad tõusevad ja müüakse siis kui hinnad langevad.

Ankurdamine ja konservatiivsus. See on see, kui jäädakse kinni mingisse infosse või eeldusesse. Analüütikud ei võta piisavalt arvesse uut informatsiooni ja uuenda oma prognoose selle põhjal. Näiteks jäädakse turuhinna külge kinni, kuid kui ettevõtte majandustulemustes midagi oluliselt muutub, siis ei tehta uusi turuhinna prognoose. Lihtsa näitena tõi Kristjan tavalise kauplemise tavaturul. Müüja pakub kauba müümisel selle tegelikust väärusest 2x hinna ning veidi kaubeldes nõustub ostja kauba ära ostma 1,5x hinnaga, sest nüüd tundub hind esialgu küsitust soodsam.

Ankurdumine aktsiahinda on ka see kui aktsiahind langeb ja positsioon on miinuses, siis loodetakse, et äkki ikkagi hind tõuseb taas ja et kui hinnamuutus jõuab 0, siis müüakse aktsia maha. Sageli juhtub selline ankurdumine majanduslanguste ajal, kus aktsiahinna kiire taastumine võib olla lootusetu või toimuda kauges tulevikus.

Teadmatuse vältimine. Investorid eelistavad teatud riskidega olukordi tundmatute riskidega olukordadele. Kui on valida kaks olukorda:

a)     teenib 500€ kindlalt

b)    50% tõenäosusega võidab 1000€ ja 50% tõenäosusega 0€

siis valitakse üldjuhul olukord, kus teenib 500€ kindlalt. Samas kaotuse puhul, kus meil on valida kas

c)     kindlalt kaotab 500€

d)    50% tõenäosusega kaotab 1000€ ja 50% tõenäosusega 0€

Siis valitakse olukord, kus 50% tõenäosusega kaotab 1000€ ja 50% tõenäosusega 0€.

Tunnetuslikud vead. Kaotuse valu on 2x suurem kui võidurõõmust. Selle tulemusel hoitakse halbu positsioone kauem. Samas aktsiahinna tõusul kiputakse oma positsioone kiiresti maha müüma.

Kaotusevalule lisandub kahetsus. Võite tunda kahetsust, kui peale aktsia müüki aktsiahind tõuseb. Samas kui teenite intresse ja selle raha ära kulutate, siis  kahetsust ei tunta.

Liigne enesekindlus. Inimesed reeglina hindavad oma võimeid paremaks kui need tegelikult on. Võidud omistatakse oma osavusele ja kaotused kehvale turuolukorrale.

Üldine viga, mida siiski investeerimisel tehakse, on see, et omatakse liiga vähe aktsiaid (mitte tükkidena, vaid erinevate ettevõtete omi). Eesti keskmine aktsiaportfell sisaldab 1,9 erinevat aktsiat. Vaatan peeglisse, jah... nii see on.

Tootlikuma portfelli saamiseks peab omama erinevaid tooteid. Kristjani soovitus oli järgmine:

·        Aktsiad 25-33%

·        Võlakirjad ja laenud 25-33%

·        Kinnisvara 25-33%

·        Muud varaklassid ja raha 1-25%

Olenevalt majandustsüklist, turgude ebaefektiivsusest ning Markowitzi portfelliteooria arvutustest võivad lühiajaliselt varaklasside osakaalud oluliselt varieeruda.

Igal juhul soovitas Kristjan enne investeerimist teha korralikud analüüsid ja hinnata oodatavat tootlust, riski ja korrelatsiooni teiste investeeringutega. Alustuseks arvutab ta välja investeeringu oodatava riskiga korrigeeritud tootluse. Järgnevalt teostab ta varaklasside lõikes järgmised analüüsid:

·        Aktsiad – fundamentaalanalüüs õiglase väärtuse hindamiseks, aktsia ajalooline riskiga korrigeeritud tootlus

·        Võlakirjad – nominaalne intressitulu korrigeeritud pankrotistumise tõenäosusega (üldjuhul on kaubeldavatel võlakirjadel reitingud -> riskitase määratav)

·        Kinnisvara – tasuvusanalüüs, üüritootlus korrigeeritud kulude ja vakantsusega ning täiendav üüritulude sensitiivsusanalüüs

·        Laenud (tagatud ja tagamata) – nominaalne intressitulu korrigeeritud pankrotistumise tõenäosusega ning täiendavate riskidega (nt portaali operatsioonirisk)

·        Muud turul kaubeldavad varaklassid (väärismetallid) – ajalooline annualiseeritud tootlus korrigeeritud riskiga (aegrea standardhälve) .

 

Ühesõnaga targa investeeringu tegemiseks tuleb arvutada ja analüüsida. Lihtsalt emotsioonide ja ajalehest loetu peale lootma jäädes võivad kahjud osutada päris suureks ning raha kerge teenimise lootuses võiks siis juba pigem osta lotopiletteid.

Kokkuvõttes oli see minu jaoks üks paremaid investeerimiskoolitusi, mida ma eesti keeles kuulnud olen.

Mentorite päev

Teisipäeval (1.detsember) osalesin Fontese poolt korraldatud mentorite päeval. Ma ise ei ole küll väljaõppinud mentor, kuid olen kahel korral osalenud Fontese coachingu programmis.  Seekordse mentorite päeva teema oli mentorlus ja poliitika. Pealkirjast tulenevalt olid esinejad seotud avaliku sektoriga.

Esimesena rääkis oma kujunemisest poliitikuks riigikogu liige Marko Mihkelson. Tema definitsiooni järgi on Eestis võimalik saada poliitikuks kahte teed pidi. Esimene neist on niinimetatud õpetatud poliitik ehk broiler. Sellise tee valinuna alustad erakonna noorte organisatsioonist, oled hästi aktiivne, läbid erinevad ametikohtade etapid ja ükspäev saadki (pea) ministriks.

Teine võimalus poliitikuks saada on ise kasvada. Selleks lihtsam võimalus on sündida õigesse perekonda (kus on juba ees poliitikud), lävida õigete sõpradega, õppida õiges ülikoolis, õiget eriala ning kuuluda korporatsiooni. Kuid poliitikuks kasvada saab ka oma varasema tegevuse kaudu ja olla lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Siinkohal tõi Marko Mihkelson näiteks iseenda. Ta on pärit Valgast, õppis ülikoolis ajalugu ja alustad oma karjääri Postimehe välistoimetuses. Huvi Venemaa vastu tõi võimaluse töötada Postimehe reporterina Moskvas. Poliitikasse suundus ta 2002. aastal kandideerides Valga linnapeaks. Munitsipaalpoliitikust edasi suundus ta riigikogusse.  

Elust riigikogus rääkides, märkis ta, et esimest korda riigikogusse sattunu ei saa mingit juhendamist va tehniline väljaõpe ehk kust saab arvuti ja kuhu esitada kulutšekid. Kõik poliitika tegemiseks vajalikud sisulised oskused (läbirääkimised, kohtumiste läbi viimine, kõnede ettevalmistamine ja pidamine jms) tuleb omandada töö käigus ja hakkama saada iseseisvalt. Värske poliitik visatakse vette ja siis selgub, oskab ta ujuda või mitte. Ehk siis mentorlust riigikogus ei tunta.

Mis on teinud Markost eduka poliitiku ja läbirääkija? Toon need head näpunäited siinkohal punktidena ära:

·        Võõrastega (pole vahet, kas on kuningas, president, või mõni  muu) suheldes leia alati ühisosa, kasvõi pisikene. See lähendab suhtlejaid inimlikul tasandil.

·        Pole olemas väljapääsmatuid olukordi

·        Räägi inimestega

·        Ole julge esitlema oma ideid

·        Tunne kohalikke kombeid ja austa neid

Kui ettekande lõpus küsiti, keda Marko Mihkelson oma mentoriks peab, jäi ta mõttesse ning rääkis hoopis jälle poliitikuks olemisest. Kuid lõpus tõi esile, et tal ei ole eriti autoriteete, kuid ta imetleb siiani president Lennart Meri erudeeritust.

Teine esineja oli välisministeeriumist Toomas Kahur. Ehtne diplomaat nii kõnes kui olekus. Alati viisakas ja aupaklik. Toomas Kahur tõi välja välisteenistuse eripärad, milleks peab valmis olema. Need on pidevalt muutuv geograafiline keskkond, ainevaldkond ja kolleegid. Samas selline rotatsioon loob viljaka pinnase mentorluseks.

Toomas Kahur eristas kahte tüüpi mentorlust:

1.     Spontaanne mentorlus. See on kui mõni kogenum kolleeg annab head nõu ja aitab tööprobleeme lahendada. Ka head suhted uute kolleegidega aitavad avada nii mõnegi suletud ukse. Toomas tõi välja metafoori, et üle oma varju hüppamiseks oota, kuni päike tõuseb kõrgele ja vari muutub lühemaks.

2.     Suunatud mentorlus. See on metoodiline ja teadvustatud lähenemine kellegi aitamiseks sh mentii poolne eesmärkide seadmine ja nende pidev jälgimine. Samas ta tõi välja et päris elus võib see muutuda kunstlikuks ja punnitatuks. Uue kolleegi toetamine ja suunamine peaks olema loomuomane ja iseenesest mõistetav.

Toomas Kahur eelistas spontaanset mentorlust suunatule.

Kolmas esineja oli ka avalikust sektorist, kuigi hoopis meediamaastikult. Eesti Televisioonis läbi viidud mentorprogrammist rääkis teletalent Urmas Vaino. Alguseks tõi ta kurva tõsiasjana välja, et ERR-is puudub personaliosakond ja töötajate arendamisele eriti tähelepanu ei pöörata. Kahjuks on sellel veidi kurvad tagajärjed, kuna ekraaninäod lahkuvad. Samuti pole organisatsioonil aru saamist, millised kompetentsid on seal töötavatel inimestel ja kuhu nad tahavad areneda. Selline puudujääk hakkas neid endid sisemiselt närima ja töötajad ise kutsusid ellu mentorprogrammi. Urmas Vaino tõi välja, et vanasti isegi toimis ringhäälingu süsteemis spontaanne mentorlus, mis valdavalt levis seltskondliku suhtlemise kaudu. Kuid tervislike eluviiside (mittesuitsetamine ja antialkoholism) laiem levik tõi kaasa kultuurimuutuse ja spontaansus suhtlusest kadus. Tänapäeval pigem teatakse heal juhul vaid seda millega keegi üldiselt tegeleb, kuid seda kuidas läheb, ei teata.

Teletöö eripärana ja seda just saatejuhi vaatevinklist lähtudes tõi Urmas Vaino välja oskuse toime tulla kuulsuse ja sellega kaasneva adrenaliiniga. Eestis on kuulsaks saada suhteliselt lihtne ja esimene edu on kiire tulema. Edust saadavast  adrenaliinist võib tekkida sõltuvus. Reaalne tegelikkus on hoopis igavam ja rutiinsem. Kuidas selle rutiiniga kohaneda, seda kahjuks kuskil ei õpetata ja kogemusi ei jagata. Igaüks peab ise oskama sellest olukorrast välja tulla, kui oskab. Kuulsaks saamisega kaasneb ka probleem, kuidas toime tulla avalikkuse survega ehk mida teised must arvavad? Ja kuidas toime tulla avaliku kriitikaga? Tõeline teleajakirjanik peab olema sisemiselt enesekindel ja veendunud oma eesmärkides.

Kõige nende eelnimetatud teemadega mentorprogrammi raames ka mentorpaarid töötavad. Kahjuks tulemustest sisulist ülevaadet ei saanud, kuid rõõmustav oli kuulda, et programm jätkub.

Vahelepõikena tõi Urmas Vaino välja, kuidas on tarbitava infohulk ajas muutunud. Jah, me elame infoühiskonnas ja tarbime internetti hommikust õhtuni. Selle illustreerimiseks näitas ta lasteraamatu Kus on Volli? pilti, kus suure sigri-migri ja rahvahulga seast tuleb üles leida punase tutimütsi ja fotoaparaadiga Volli. Esimesel korral kulub selleks päris palju aega. Nii on ka vajaliku info leidmisega internetist. Kuid kui juba tead, kus Volli on, siis läheb leidmine ruttu. Aga Volli on igal lehel uues kohas:)

Oma ettekande lõpus tundis Urmas Vaino ikkagi muret, et uusi ideid ja värskeid nägusid teleekraanile leida on keeruline. Ta tõi välja ka teletalendi tunnused:

·        Oskab sõnastada võimatu

·        Omab soovi vahendada infot

·        On keeleliselt andekas ja osav sõna kasutuses

·        Tema pilgus on hüpnotiseeriv jõud

·        Tal on võime muuta seda, mida teised temast selja taga räägivad ehk teisisõnu ta oskab üllatada

·        On valmis minema „sõtta“ oma põhimõtete eest

·        Tal on lõputu uudishimu ja võime küsida alati järgmine küsimus

·        Oskus taanduda väärikalt.

Kes tunneb end selles loetelus ära, siis kirjutage Urmasele urmas.vaino@gmail.com

 

Päeva lõpetas Fontese mentorprogrammi üks „ema“ Tiiu Allikvee, kes tegi ülevaate uuest coachingu meetodist. See on tahtecoaching ehk volition coaching, mis on välja töötatud Soomes Ria Parppei poolt (www.sparria.fi).

Tahtecoachingu kohaselt erinevad motivatsioon ja tahe. Motivatsioon on soov ja entusiasm saavutada eesmärk. Tahe on oskus üleval hoida tööindu. Tahe=elluviimise oskus.

Eesmärgini jõudmine eeldab rutiini ja oskust tulla toime katkestajatega. Igapäevaselt on niipalju asju, mis juhivad meie tähelepanu eesmärgilt ja segavad meil hoida fookust.

Võtmeküsimus on üles leida need valusad punktid, miks inimene ei saavuta oma tahet. Eesmärgi saavutamisel on mitu etappi.

·        Eesmärgi juhtimine: eesmärgi sisu ja tähenduslikus

·        Eneseusk: usk võimesse saavutada eesmärk ja usk võimesse mõjutada eesmärgi saavutamist

·        Elluviimine: tegevust suunavad ja toetavad protsessid.

Kahjuks meie organisatsioonid ei tegele inimeste eneseusu tõstmisega. Pigem juhid hävitavad alluvate eneseusku ja seda taastada on väga raske. Päris mõtlema panev fakt, eriti Eesti kontekstis, kus iga tööealine inimene on oluline.

Lõpetuseks lasi Tiiu osalejatel paarides läbi viia lühike 10 minutiline tahtecoachinguseanss. Mul õnnestus olla coachitav. Oma meelehärmiks avastasin, et ma võin olla veenev idee esitamisel, kuid miski segab mul uskumast selle saavutamisse. Mida teha?