Mis juhtub, kui 35+ vanuses inimesed tõrjutakse tööturult välja?

Viimasel ajal on palju juttu keskealiste inimeste tööturult kõrvale tõrjumisest. Esmapilgul võib tunduda, et tööturg, kus tegutsevad peamiselt noored, energilised ja tehnoloogiateadlikud inimesed, on justkui efektiivsem. Juhtideks saavad järjest nooremad ning alluvad on sageli vanusest nooremad. Mõnele võib see isegi tunduda loogiline – kes tahaks enda alluvaks kedagi, kes on kogenum ja võib-olla ka targem?

Aga kas noorus alati kaalub üles kogemuse? Tarkus ja kogemus on suhtelised mõisted, ent järjest enam tundub, et tööandjad eelistavad pigem noori spetsialiste – siiski mitte päris rohelisi, vaid juba mõningase kogemusega noori.

Vanemaealiste diskrimineerimist on tunnistanud nii tööandjad kui värbajad. Kuid kas me mõtleme süvitsi, millised tagajärjed võivad kaasneda elujõuliste, oskustega ja motiveeritud inimeste kõrvale tõrjumisega tööturult? Ilmselt mitte piisavalt. Siin on mõned võimalikud mõjud:

---

1. Majandus kannatab, kui raha ei liigu
Töötul inimesel pole sissetulekut ega tarbimisvõimalust. Kogu majandus põhineb aga ringlusel – kui inimesed ei tarbi, siis langeb nõudlus kaupade ja teenuste järele. See omakorda tähendab sissetuleku vähenemist teenusepakkujatele ja väikeettevõtetele. Nõiaring on kiire tekkima.

2. Kibestumine ja pettumus ühiskonnas kasvavad
Vanemaealisi nähakse sageli ekslikult kui kibestunuid, ent kujutle olukorda, kus inimesel pole võimalik oma teadmisi ja oskusi rakendada. Ka kõige suurema elurõõmuga inimene muutub aja jooksul pettunuks, kui teda pidevalt ignoreeritakse. Heitlikul ajal ei ole kasu ühiskonnast, kus paljud inimesed tunnevad end kõrvaletõugatuna.

3. Suureneb surve sotsiaal- ja tervishoiukuludele
Kui inimene jääb tööta, kuid on töövõimeline, peab ta sageli pöörduma riikliku abi poole. See suurendab koormust sotsiaalsüsteemile. Samal ajal on ka tõelised abivajajad (nt töövõimetud või haavatavamad grupid) majanduslanguses juba hätta jäämas. Kas noored tööandjad on valmis maksma kõrgemaid makse, et ülal pidada neid, kelle nad ise tööturult kõrvale on jätnud?

4. Pikaajaline tööta olek süvendab probleemi
Uuringud näitavad, et mida kauem inimene on tööturult eemal, seda keerulisem on naasta. Enesehinnang langeb, praktilised tööoskused võivad kaduda ning vabatahtlikku tegevust ei hinnata tööturul samaväärselt palgatööga. Tekib väär arusaam, justkui töötud inimesed lihtsalt istuvad kodus ja loobuvad pingutamast.

5. Ka noored saavad vanaks – üsna ruttu
Ühel hetkel jõuavad tänased 35- tööandjad ja juhid samuti vanusesse, kus neid võib hakata tabama sama saatus. Kas neil on plaan, mida teha, kui nad ise tööturult kõrvale tõrjutakse? Kas nad saavad loota finantsvabadusele, kui aktsiaturud on heitlikud ja investeeringud ebastabiilsed? Kas nende isiklik majanduslik bilanss on ikka korras – või varitsevad hoopis laenukohustused?

---

Kokkuvõtteks: kas tööjõu kõrvale tõrjumine on tark tegu?

Võib-olla peaksid juhid ja värbajad kasvatama endas julgust ja enesekindlust töötada koos inimestega, kellel on rohkem kogemusi ja teadmisi. Elu ei lõpe 35. sünnipäevaga ning inimene ei kaota oma väärtust, kui ta saab vanemaks. Targad organisatsioonid oskavad erinevas vanuses ja erineva kogemusega inimesi hinnata ja kaasata.

Kas sul on plaan – mitte ainult täna, vaid ka 20 aasta pärast?

Emotsioonid

 Leidsin märkmikke revideerides ühe koolituse märkmed. Teen sellest kokkuvõtte, kuna tookord kõnetas see koolitus mind päris palju. Paraku pole märkmetes infot koolitaja kohta.

Inimesel on 5 baasemotsiooni:

• Rõõm
• Kurbus
• Hirm
• Vastikus
• Viha

Neist viiest neli on negatiivsed. Seega on küsimus, kuidas nendega toime tulla?

Emotsioonidega tegelemisel on oluline:

• ära tundmine,
• aktsepteerimine,
• enese reguleerimine ja teistele vastamine,
• uurida emotsioonide taga olevat lugu,
• oskus neid teadlikult kasutada.

TUNNETE TEKKIMINE ON NORMAALNE!

Emotsioon kestab tegelikult lühikest aega 0,5-4 sekundit. Kui kohe emotsioon ära tunda, siis on võimalik seda kontrollida. Oluline, et ei jääks emotsiooni kinni ja seda ei hakkaks toitma. Seda toitmist me siiski teeme:) ja sellest loobumine ongi raske, kui seda ei tea.

Tunnetega tegelemise juures on kõige olulisem loo muutmine. see muidugi eeldab tunde ära tundmist ning aktsepteerimist. See aitab muuta suhtumist.

Abiks saab olla enesejuhtimise ja jälgimise tööleht.

OLUKORD	MIDA MA MÕTLEN?	MIDA MA TUNNEN?	MIS MUKEHAS TOIMUB?

Enese jälgimise alternatiivsed mõtted:

1. Ma saan hakkama

2. Keskendu

3. Võta ette sammud olukorra muutmiseks.

Väsimuseühiskond - kokkuvõte Byung-Chul Hani essee kogumikust

 

Lugesin hiljuti saksa-korea päritolu filosoofi Byung-Chul Hani essee kogumikku väsimuseühiskond ja ära tundmine oli väga suur. Millest siis Byung-Chul Han kirjutab? Kuna kasutan lugemiseks Elisa raamatuäppi, siis viiteid lehekülgedele tuua ei saa, aga esitan järgnevalt lühikokkuvõtte.

Esmalt kirjutab Byung-Chul Han sellest, et tänapäeva haigused pole mitte nii füüsilised kui pigem neuronaalsed: depressioon, hüperaktiivsus- ja tähelepanu häire (ATH), piirialane isiksushäire ja läbipõlemisesündroom. Ning need haigused on tingitud positiivsusest. Jah, just liigsest positiivsuse vohamisest, mis on ületootmine, ülemäärsed saavutused ja liigne kommunikatsioon. See üleliigsus kurnab, väsitab ja lämmatab. See positiivsuse vähivald küllastab ja kurnab. Depressioon, hüperaktiivsus või läbipõlemine osutavad ülemäärasele positiivsusele. Läbipõlemine toimub siis kui ego kuumeneb üle ja seda põhjustab samasuse liiasus.

XXI sajandi ühiskond on saavutusühiskond. Seda ühiskonda iseloomustab jaatus, jah ma suudan. Selles ühiskonna mudelis ollakse iseendale tööandja ehk igal ühel on kohustus Saada iseendaks. See tingib depressiooni teke. Kurnavat depressiooni ei põhjusta mitte imperatiiv kuuluda iseendale, vaid saavutamissurve. Läbipõlemisesündroom ei väljenda siis mitte kurnatud isedust, vaid pigem kurnatud, läbipõlenud hinge. Saavutusühiskonna inimene ekspluateerib ennast vabatahtlikult. Ta on justkui timukas ja ohver ühes isiksus. Depressioon on selle sellise ühiskonna haigus, mis kannatab ülemäärase positiivsuse all. Ta on iseendaga sõdiva inimkonna peegelpilt. Saavutusühiskonna inimene on iseenda isand ja suverään ehk teda ei sunnikeegi väliselt, vaid ta ise. Liialdatakse tööga, saavutustega kuni sellest saab pöörane eneseekspluateerimine.

Ülemäärane positiivsus väljendub ka stiimulite, informatsiooni ja impulsside liiasuses. Tööhulga kasv nõuab erilist aja- ja tähelepanutehnikat ehk rööprähklemist. See pole mitte midagi uut, vaid on väga omane vabas looduses elavate loomade sea, et ellu jääda. Otsides sööki, peab silmas pidama teisi kiskjaid, et need ei ei saaks osa tema saagist või hoopis, et ta ise ei lange saagiks. Või vaatama oma poegade järele, samal ajal võimalikke partnereid eemale ajades. Loomale pole aega tegelda ainult ühe tegevusega ilma, et ta ei peaks samal ajal tegelema taustaga. Byung-Chul Han märgib, et uusimad ühiskondlikud arengud ja tähelepanu struktuuri muutus lähendavad inimühiskonda järjest enam metsikule loodusele. Nii on näiteks kiusamine võtnud pandeemia mõõtmed. Enam ei tunta muret hea elu pärast, mis hõlmaks ka mõnusat ühiselu, vaid muretsetakse järjest enam ellujäämise pärast.

Järjest enam surutakse kultuurist välja süvenemist, mis asendatakse hüpertähelepanuga. Selle tunnuseks on fookuse kiire vaheldumine, hüpates ühelt ülesandelt teisele, ühelt infoallikalt teisele, ühelt protsess juurest teise protsessi juurde. Hüpertähelepanu talub igavust  minimaalselt, ja seepärast ei lase ta tunda seda sügavat igavust, mis on vajalik loomeprotsessiks.

Selline rahutu tegutsemine muudab inimese tööloomaks. Inimesed peavad end koguaeg teostama ja tegutsema. Tööühiskond on individualiseerinud saavutus- ja aktiivsusühiskonnaks. Aga see ei too oodatud meelerahu, vaid muudab elu hoopis tühipaljaks. Ja sellele tühipaljasusele reageeritakse hüperaktiivsusega. Töö- ja saavutusühiskond pole sugugi vaba ühiskond. Pigem on see tööühiskond, kus isand ja ori sama isik, kes kannab oma töölaagrit endaga koguaeg kaasas. Ehk ta pole kunagi vaba.

Selleks, et selle kiirusega toime tulla, on oluline õppida viivitama ehk tegema katkestusi. Elu pidev kiirenemine välistab katkestused. Tegelikult on pidev kiirustamine ja järjepidevus rumaluse tunnus. Katkestuse eelduseks on negatiivsed tunded (raev, lein, ängistus) ja lubamine neid tunda. Positiivses maailmas võideldakse negatiivsete tunnete vastu. Aga negatiivsete tunnete lubamine aitab elus püsida. Samuti aitab ellu jääda mitte midagi tegemine, peatumine. Meditatsioonis olemine, mis ongi mitte midagi tegemine, jõuab inimene iseendani.

Saavutusühiskond on aktiivsusühiskond areneb aegamisi dopinguühiskonnaks. Doping teeb võimalikuks saavutusteta saavutamise. Ehk stiimulite toimel ainult saavutatakse tulemusi, näiteks spordis. Enam ei pingutada iseenda jõu toel, vaid ainult stiimulite mõju all. Arengu pahupoolseks on aga tohutu väsimus ja kurnatus, mida aktiiv- ja saavutusühiskond sünnitab. Saavutuste takka piitsutamine viib hingelise vapustuseni.

Positiivse ühiskonna väsimus on kurnatusväsimus, see muudab võimetuks midagi tegema. Inspireeriv väsimus on aga negatiivne ehk mitte midagi tegemise väsimus. Tuuakse näide pühapäevaga, et jumal lõi pühapäeva peale kuue päevast tõsist töö tegemist just selleks, et tunda väsimust ja mitte midagi teha. Püha ei ole mitte päev millegi jaoks, vaid päev mitte millegi jaoks. Väsimuse vaheaeg annab võimaluse usaldada ja väsimus teeb relvituks. Väsimus annab inimesele võime asjad omamoodi rahule jätta, rahulikult mitte midagi teha.

Saavutusühiskonda ei määratle mitte freudistlik käsusõna „peab“, vaid suudab. Saavutusühiskond tugineb vabadusele ja vabatahtlikkusele. Indiviid kuulab pigem iseennast ja nii vabaneb ta teise käskivast negatiivsusest. Vabadus teisest muutub nartsissilikuks enesesuhteks, mis tekitab tänapäeva saavutussubjektil palju psüühilisi häireid. Kui teistega suhet pole, tekib õiglase tasu kriis. See nartsissilik subjekt ei taha millegagigi lõpule jõuda, vaid saavutada ikka rohkem ja rohkem. Nii ei jõuagi ta õiglase tasu momendini. Tema elus on koguaeg midagi puudu, teda valdab lakkamatu süütunne. Kuna ta konkureerib iseendaga, püüab ta iseennast ületada, kuni variseb kokku. Teda tabab psüühiline kollaps, mida nimetatakse läbipõlemiseks. Saavutussubjekt teostab surmani iseennast. Eneseteostus ja enesehävitus langevad siin kokku. Depressiooni põhjuseks on ülepingutatud üle juhitud nartsissilik enesesuhe, mis põleb läbi ja muutub destruktiivseks.

Uued meediad ja kommunikatsioonitehnoloogiad lammutavad samuti järjest rohkem meie-teise-poole-olemist. Nartsissilik mina kohtab seal ennekõike iseennast. Virtuaaliseerumine ja digitaliseerimine hajutab järjest meie- teise- poole- olemise reaalsust. Hilismodernne saavutusobjekt, kelle käsutuses on üleliia palju valikuid, ei ole enam võimeline ennast intensiivselt siduma. Depressioon rebib kõik sidemed katki, purustades ka inimese sideme iseendaga. Lein erinev depressioonist ennekõike selle poolest, et leinale on omane tugev side objektiga. Seevastu depressioonil objekti pole ja ta pole millelegi suunatud. Lein algab siis, kui tugeva libiidohõlvanguga objekt kaob. Leinaja on armastatud teisega täiesti koos.

Depressioon tuleneb ülemäärasest positiivsusest. Läbipõlemine on vabatahtliku eneseekspluateerimise patoloogiline tagajärg. Isiksuse avardamise, ümberkujundamise ja taas leiutamise imperatiiv,  mille pahupooleks on depressioon, eeldab identiteediga toodete turule jõudmist. Mida sagedamini vahetatakse identiteeti, seda ägedamalt areneb tootmine. Saavutusühiskond nõuab paindlikku isiksust, et tootmist laiendada. Saavutusobjekt konkureerib iseendaga ja tulemuseks läbi põlemine. Mina sõdib iseendaga.

Tänapäeval elame pidustuseta ajal. Aeglustamisest üksi ei piisa, et tekitada pühitsetud aega. Pidu algab seal, kus lõpeb argine. Kõikehõlmava tööaja tõttu on pühitsetud aeg tänapäeval täiesti kadunud. Pühitsetud aeg on täidetud aeg, vastandina tööajale, mis on tohi aeg ja mida tuleb täita. Sest ta liigub igavuse ja toimekuse vahel. Seevastu pidu loob silmapilgu, milles elul on kõrgendaud intensiivsus.

Tänapäeva pidu pole pühitsemine, vaid event või koguni vaatemäng. Tänapäeval sulavad tööruumid elutoaga ühte ja igal pool saab tööd teha. Sülearvuti ja mobiiltelefon loovad mobiilse töölaagri. Vabadus on sunnivastand, kuid depressioon ja läbipõlemine väljendavad vabaduse sügavat kriisi.

Tänapäeval on elust saanud ellujäämine. Elu kui ellujäämine tekitab tervisehüsteeria. Meist on saanud tervise ja fitnessi zombid, saavutuse ja Botoxi zombid. Nii olemegi tänapäeval liiga surnud, et elada, ja liiga elavad, et surra.

Asjad saavad tänapäeva väärtuse ainult siis, kui nad välja pannakse ja nähtaval on, kui nad tõmbavad endale tähelepanu. Facebookis paneme end vaatamiseks välja, muutused ise kaubaks. Elu totalloomine hävitab ära nii rituaalid kui ka pidustused, kus pigem kulutakse kui toodetakse. Tänapäeval allutab kapital endale kõik. Lifetime value märgib nende väärtuste summat, mida inimesest kui  kliendist välja pigistada saab, kui tema iga eluhetk kaubastada. Hüperkapitalism muudab kõik inimsuhted kaubasuhteks. Ta võtab inimestelt väärikuse ja asendab selle turuväärtusega.

Tänapäeval on kõik jumalik ja pidulik kaotsi läinud. Ta muutunud üheksainsaks kaubamajaks. No sharing economy muudab igaühe meist müügimeheks, kes lakkamatult kliente otsib. Täidame maailma asjadega, mis kestavad ja kehtivad üha lühemat aega. Maailm lämbub asjadesse. Näiliselt on meil kõik olemas. Aga puudub kõige põhilisem, meil puudub maailm. Kommunikatsiooni lärm lämmatab vaikuse. Asjade massiline vohamine tõrjub tühisuse välja. Asjad kasvavad üle taeva ja maa. Sellisel kaubamaailmal on kadunud kõik sidemed jumalikuga, pühalikuga, saladusega, lõpmatusega, kõrgema ja ülevamaga. Oleme kaotanud üllatumisvõime. Elame läbipaistvate klientidena läbipaistvas kaubamajas, kus meid koguaeg kontrollitakse ja suunatakse. Sellest kaubamajast tuleb välja murda. Kaubamajast tuleb taas luua maja, pidustuste hoone, kus tõesti tasuks elada.

Kas riigieelarve on läbipaistev ja kulutõhus?

 

Viimasel ajal on palju võetud sõna riigieelarve kohta. Kuna olen oma tööelus tegelenud avalikus sektoris strateegilise finantsplaneerimisega, siis ei saa mitte vaiki olla. Riigieelarve vajab tõesti metoodilist remonti. Minu kui finantsjuhi jaoks on kurb, et riigieelarvest kõneldes aetakse kõik finantsjuhtimise terminid ja mõisted segamini. Ei tehta vahet, mis on finantsarvestus, mis juhtimisarvestus ja mis kuluarvestus. Jah, kõik kuuluvad finantsjuhtimise portfelli, kuid kõigil on oma eesmärk ja sisu.

 

Riik soovis läbi nn tegevustulemuskulueelarvestamise  metoodika kasutusele võtuga  leida eeskätt kulutõhusust, läbipaistvust. Kuid kas on nii?

 

Avaliku sektori üks eelarve kriteerium on läbipaistvus ja arusaadavus kõigile selle kasutajatele (finantsistid, juhid, valitsus, riigikogu ja kõik teised, kes huvi tunnevad). Kuid riik võttes kasutusel eelarvestamise meetodina kuluarvestuse on saavutanud täpselt vastupidise tulemuse.

 

Selleks, et sellest probleemist aru saada tuleb mõista, mis on kuluarvestus ja mis on juhtimisarvestus.

 

 

Kuluarvestus on suunatud toodete omahinna arvutamiseks ja muidugi ka kulude efektiivsuse saavutamiseks. Paraku riigis ei ole teenustel omahinda, vaid on aastane kulu. Ma ei ole veel kokku puutunud, et arvutatakse konkreetset teenuse ühikuhinda. Samuti tekib küsimus, mille vastu seda mõõta? Mõõtmise aluseks peab olema võrreldav metoodika. Kuid iga ministeeriumi tulemusvaldkonnad on ju erinevad. Samuti ei saa teha rahvusvahelist võrdlust.

Kuluarvestus tegeleb eelkõige kulude hindamise, mõõtmise ja analüüsimisega, samas kui eelarvestamine on keskendunud planeerimisele ja ressursside eraldamisele konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. Mõlemad meetodid hõlmavad kulude võrdlust ja parandusmeetmeid, kuid neil on finantsjuhtimises erinevad eesmärgid. 

Eelarve on eeskätt finantsplaan ja ressursikasutus limiidid. Kuluarvestus on hinnakujundus, konkreetse toote(teenuse kulude struktuuri analüüs ja ressursikasutuse analüüs.

Kuluarvestust kasutatakse tegevuspõhise eelarvestamise meetodi kasutamisel, kuid sellel on kindel eesmärk ja omad plussid ja miinused. Tegevuspõhine eelarvestamine (ABB) on meetod, mis jaotab ressursse vastavalt konkreetsetele tegevustele ja protsessidele organisatsiooni sees. Selle lähenemisviisi eesmärk on parandada kuluefektiivsust, tuvastades seose kulude ja neid juhtivate tegevuste vahel.

 

Peamised omadused:

•             Jaotab ressursse tegevuste ja protsesside alusel

•             Tuvastab kulude ja tegevuste vahelise seose

•             Keskendutakse kuluefektiivsuse parandamisele

 

Tegevuspõhise eelarvestamise plussid ja miinused

 

Plussid:

•             Annab parema ülevaate kulukäituritest

•             Edendab kulutõhusust ja optimeerimist

•             Parandab jõudluse mõõtmist ja juhtimist

 

Miinused:

•             Võib olla aeganõudev ja ressursimahukas

•             Nõuab täpseid tegevus- ja kuluandmeid

•             Ei pruugi sobida kõikidele tööstusharudele või organisatsioonidele

 

Tegevuspõhine eelarvestamine on enamasti kasutusel tootmises, kus on väga oluline aru saada toote omahinda mõjutavatest kuludest ja neid mõjutavatest käituritest.

 

Avalik teenuse osutamist ei saa võrrelda kuidagi tootmisega, Jah avaliku teenuse osutamisel on kulutõhusus väga oluline ja peab teadma, mis kulud seda mõjutavad, kuid riigieelarve summaarsel tasandil on see liiga detailne info. Kulude kokkuhoiu jaoks ülevaate saamiseks ei pea kulusid keeruliselt ümber jagama, vaid on vaja aru saada, mida iga ressurss tähendab ja kas viib eesmärgile lähemale.

 Samuti pole mõistlik sellisel kuluarvestuse meetodil leitud teenuste aastamaksumusi omavahel summeerida ja nimetada saadud summasid eelarveks. Näiteks summeeruvad riigi eelarves iga allasutuse enda kulumudeli põhjal ministeeriumi tulemusvaldkondade "eelarved", mis pole limiidid, vaid kulukogumid, mis väljendavad antud hetkel kujunenud kulude jaotisi erinevatele  laiapõhjalistele programmidele. Seda ei saa käsitleda limiidina, kuna selle sees olev kulukogum pole üheselt juhitav. See tähendab, et programmi nö eelarve sisaldab palju läbi erinevate käiturite leitud kululiike, ressursse ehk esialgne ressursieelarve on pihustatud laiali ning konkreetsel teenuse eelarvel üldiselt puudub üks ja kindel omanik. 

 

Enamasti on riikides kasutusel nn traditsiooniline eelarvestamine, aga sellel on ka omad plussid ja miinused.

Traditsiooniline eelarvestamine on meetod, mis kohandab eelmise perioodi eelarvet inflatsiooni, tulude kasvu või muude asjakohaste tegurite põhjal. Seda lähenemisviisi peetakse sageli "ohutuks" võimaluseks, kuna see tugineb ajaloolistele andmetele ja tõestatud suundumustele.

 

Peamised omadused:

•             Lähtudes eelmise perioodi eelarvest

•             Korrigeeritakse inflatsiooni, tulude kasvu või muid tegureid

•             Toetub ajaloolistele andmetele ja suundumustele

 

Traditsioonilise eelarve koostamise plussid ja miinused

 

Plussid:

•             Lihtne ja hõlpsasti rakendatav

•             Nõuab vähem aega ja ressursse

•             Pakub järjepidevust ja prognoositavust

 

Miinused:

•             Ei pruugi arvesse võtta muutuvat majanduskeskkonda

•             Võib süvendada ebaefektiivsust või aegunud tegutsemisviise

•             Võib innovatsiooni ja uuendusi pärssida

 

Traditsiooniline eelarvestamine on üldjuhul ei taga kulutõhusust kuna kulude planeerimisel lähtutakse mineviku kulubaasile ja selle kujunemise aluseks olevatele tegevustele, eesmärkidele.

 

 

Minu arvates on riigis kõige mõistlikum võtta kasutusele nn  hübriid eesmärgi põhine eelarve, mis jaguneb operatiiveelarve ja strateegiline eelarve.

Operatiiveelarves on kulud kajastatud eesmärgi põhisel traditsioonilise eelarvestamise põhimõttel ressurssi eelarvena (näiteks asutuste palgakulu, majandamiskulu, toetused jne). Muidugi eeldab sellise eelarve kasutamine siiski pidevat kulude inventuuri ja vajalikkuse hindamist, et mitte takerduda staatusesse „nii on alati olnud“ ning küsitakse ka nende kulude planeerimisel: miks neid kulusid on vaja, miks need suured/väiksed on, kas iga kulu täidab asutuse tegevuse eesmärki jne.

Strateegiline eelarve on esitatud tulemuseelarvena (nt projektilaadsed tegevused, investeeringud, arenduskulud jms) ehk igal tegevusel või tulemuse jaoks on eraldatud kindel summa. Oluline on see, et selle summa kasutamine võib olla ressursside osas paindlikum st pole kindlat määratletud kulude majanduslik sisu tulemuseni jõudmiseks (ei pruugi ju teada, kas tulemus saavutatakse enda tegevusena või sisse ostetud teenusena). 

Selline hübriid lähenemine eeldab, et nii operatiivtasandil kui ka strateegilisel tasandil on eesmärgid ja need peavad olema selged ja mõõdetavad. Samuti on oluline eesmärkide täitmine välja tuua eelarve täitmise aruandes. Hetkel ma pole tegelikult näinud riigieelarves seda eesmärkide täitmise osa. See tähendab tegelikult seda, et avaliku sektori  eesmärgid liiga abstraktsed või tulemus ei sõltu otseselt sisse pandud eelarvest. Avaliku sektori eelarve KPI/d   ongi vist pigem kvalitatiivsed kui kvantitatiivsed. Selleks, et leida eelarvega või üldse rahaliste näitajatega seotud mõõdikuid peab olema kindel, et on olemas korrektne võrdlusalus ning selge eesmärgi püstitus. Näiteks eelarvestamisel saab kvantitatiivselt  mõõta tähtaegadest kinni pidamist, etteantud eelarve täitmise %, prognoositäpsust, vastandada erinevaid perioode. Per ühik näitajate välja toomisel peab olema kindlasti analüüsi võrdlusbaas.

 

Väga oluline eelarve tunnus on ka see, et see peab olema juhtidele arusaadav. Juhid peavad saama aru, mida nad otsustavad. Riigis kuluarvestusel põhinev hetkel toimuv eelarvestus ei anna otsustajatele mitte mingisugust infot. Samuti ka mitte finantsistidele. Programmi kulude osas ei saa teha otsust, et kärbime 10%, sest tegelikult sisaldab programmieelarve palju kaudseid kulusid, mida niimoodi kärpida ei saa. Ma tõin alati näite, et finantsosakonna kulu on üldiselt kaudne kulu ja jaotub kõigile teenustele. Kui nüüd ühte teenuse eelarvet vähendada, siis kas vähendame finantsisti palka või keerame toas kütte maha vms. Samuti on programmiga. Programmi eelarves on kindlasti sees ministeeriumi kui üldjuhtimise kulu.

 

Eelarve peab olema läbipaistev. Jah, sel aastal toodi juurde infolehed, kuid minu arvates võiks panna juurde miljon lehekülge tabelit, et otsustajad hoomaksid millistest kulukildudest tegelikult koosneb ametlik riigieelarve ja siis püüda selle järgi otsuseid teha. Tegelikult riigieelarve protsessis räägitakse ikkagi ressursikuludest (nt õpetajate, päästjate palgad, pensionid) ja arenduskuludest (nt üleminek eesti keelsele õppele). Põhimõtteliselt on nii, et kui juhid otsustavad, et nüüd vähendame või suurendame mõnda kulu, siis finantsist keerutab need otsused infosüsteemist läbi ja vähendused ning suurendused võivad maanduda erinevatesse teenustesse, tegevustesse ja programmidesse. Kuid see pole ju läbipaistvus.

 

Hea eelarve peab olema ka lihtne hallata. Praegune kuluarvestusel põhinev riigieelarve on tohutult ressurssi mahukas ja nõuab palju kunstlikku tööd. Selle asemel, et keskenduda kulude analüüsile, tehakse asutustes lõputult kulumudeleid, jooksutatakse neid läbi KAIS-i (kuluarvestuse infosüsteem) ning see tarkvara on sageli hangunud. Kuna ressurssi põhised kulud jooksutatakse läbi 9 mooduli, siis pudinevad suurem osa kulusid minikildudeks ja tekivad ka ümardamisvead ning palju muud. Finantsistid veedavad tunde otsides vigu. Seega kas on otstarbekas raisata tööaega selle peale, et keegi mõtles välja eelarve ülesehituse, mida keegi tegelikult päris elus ei kasuta.

 

Asutuse sees tegelik elu käib siiski tavalise ressurssi põhise eelarve järgi. Muidugi on vaja teada, palju näiteks teenuse aasta kulu  on või isegi ühikuhinda. Kuid seda ei pea tegema iga päev ja isegi iga aasta. Samuti pole see vajalik operatiivotsuste tegemiseks, vaid pigem analüüsiks. Minu arvates sobibki tegevuspõhine kuluarvestusel põhinev eelarvestamine strateegiliseks vaateks ja informatsiooniks, kuid see ei saa olla põhieelarve ega kululimiitide aluseks.

 

Selge, arusaadav finantsjuhtimine on iga ettevõtte/organisatsiooni tugeva tervise alus. Seega tasub mõelda, kas Eesti riigis on nii?

 

 

 

Kuidas töötajates tööõnne tõsta?

 

Praegusel keerulisel ja segasel ajal kerkib järjest rohkem üles küsimus, kuidas hoida töötajate tööõnne, kui materiaalseid võimalusi jääb järjest vähemaks.

Mida teha kui raha ei ole ja kas raha teeb ikka õnnelikuks? Motivatsiooniteooriate järgi on rahalise motivaatori mõju kõige lühiajalisem. Seega on praegu suurepärane võimalus kasutada kõiki muid abinõusid.

1.     Tunne oma töötajaid. Selleks pea regulaarseid vestlusi. Need ei pea olema pikad. Piisab iga nädal ka väikestest jutustamistest. Küsi töötajatelt, mis talle rõõmu pakub. Kindlasti kõige lihtsam viis rõõmu pakkuda, on jagada tunnustust. Väike kiitus, tähelepanek innustab rohkem kui kiituskiri või üks kord aastas aastavestluse tagasiside. Kuid kiitmisel peab olema siiras. Inimestel on hämmastav võime lugeda kehakeelt ja märke. Kui juht kiidab, aga tegelikult tahaks koguaeg kritiseerida, siis sellest saab kohe aru. Sestap tuleb juhil endas arendada sisemist kiitjat ja vaigistada kriitikut.

 

2.     Loo positiivne töökeskkond. Korralda oma meeskonnale aegajalt väikesi koosviibimisi. Kasvõi ühine lõuna kord kuus või mõni peale lõunane väljasõit. Veel parem lase töötajatel ise korralda ja ole kohal ning rõõmusta koos nendega.

 

3.     Investeeri töötajate arengusse. Leia võimalusi koolitusteks ja seminarideks. Raskel ajal aitab ka nö sisekoolituste tegemine. Leia iga töötaja tugevad küljed ja lase neil olla koolitaja. Kusjuures igakord ei pea see olema midagi tööalast. Mõnikord võib teha ka hobikoolitusi. See on hämmastav kui andekad inimesed on. Lase neil särada.

Aruta töötajatega (eriti nendega, kes on altid liikuma) nende karjääriplaane. Äkki leiab hetke töös midagi, mis neid arendab. Võimalusel tuleb andekast töötajast loobuda ehk lasta tal edasi liikuda. Sest kõige raskem on motiveerida töötajat, kes on oma ametikohal ammendunud. Kindlasti aruta oma personalijuhiga, kuidas toetada andekate töötajate ettevõtte sisest arengut.

4.     Hoolitse töötajate heaolu eest. Kas neil on ergonoomiline töökeskkond? Millised on nende toiduvalikud? Siinkohal muidugi ma ei poolda, et juht hakkab töötajatele peale suruma oma vaateid. Kuid alati saab nügida. Kas kontori kohvinurgas on küpsised/kommid või on hoopis õunad? Millised on liikumisvõimalused? Kas sa juhina aktsepteerid, kui töötaja lõunapausil teeb jalutuskäigu või trenni? Kuidas ise olla eeskujuks? Muidugi trenni ja toitumisfanaatikust ülemus võib mõjuda täiesti vastupidiselt. Üldiselt inimestele ei meeldi, kui neile midagi väga peale surutakse. Seega tagasihoidlik nügimine on võib olla tulemuslikum.

Mida teha stressitaseme vältimiseks? Kas koguaeg peab kiire olema? Eestlastel on mingi imelik viga. Kõik peab olema eilseks tehtud. Ma ei tea kust see tuleb? Kui ükspäev välja mõtlen, siis annan teada😊 Aga stressijuhtimisel on juhil väga suur roll. Kui juht on rahulik ja enesekindel, siis väheneb ka töötajate stressitase.

5.     Lase töötajatel olla. Kõige rohkem rikub töörõõmu alati sekkuv ja kontrolliv juht. See tekitab töötajas abitust ja tunnet, et teda ei usaldata. Lase töötajal ise otsustada ja leida lahendusi. Aga ole juhina olemas kui töötaja tahab midagi arutada.

Mõtle, mis suurendab Sinu töörõõmu?

Mis on oluline?

 

Tänapäeval on tähtis olla kiire, efektiivne ja täiuslik.

Kiire – kõik peab toimuma hästi kiiresti. Kui kohe ei saa, siis tuleb kindlasti väljendada oma nördimust ja tagant kiirustada. Tulemused peavad tulema koheselt, pole aega oodata. Kui peab ootama, siis tuleb valida teine tee, inimesed. Hästi kiiresti. Alla lennuki pole üldse mõtet liigelda.

Efektiivne- Ressursse pole raisata. Kui üks tegevus lõpeb, siis kohe tuleb alustada järgmisega. Liiga kaua aega võtvad tegevused ei tasu ära. Ka rikkaks saada tuleb kohe. Kui aeda rajada, siis on mõistlik osta kohe suured puud, pole aega oodata, millal raod kasvavad. Kui lapsi saada, siis oleks ka tore kui nad oleksid kohe suured. Veel parem, et nad oleks juba kodust läinud. Siis ei kulu aega ega raha nende kasvatamisele ja koolitamisele.

Täiuslik – Kõik peab olema täiuslik – töö, kodu, keha, toit, ajakasutus. Kui täiuslik pole, siis pole väärtuslik. Võrdlusaluseks on hea võtta sotsiaalmeedia. Sealse info järgi on hea seada mõõdikuid. Alati leiab, kelle järgi veel ja veel joonduda. Koledatel inimestel pole kohta. Imelik, et enamus on imelikud? Ainult täiuslik on hea. Kõik peab omavahel sobima. Koledaid riideid kanda ei tohi. Imelik, et neid üldse lubatakse toota. Kes neid välja mõtleb?

Küsisin AI käest, kas on nii? Ja sain järgmise vastuse😊

Sa oled tõstatanud väga huvitava ja aktuaalse teema. Tänapäeva kiire elutempo, pidev infovoog ja võrdluskultuur panevad meid tõepoolest tihti tundma, et peame olema kiired, efektiivsed ja täiuslikud. Sinu kirjeldatud pilt on kohati satiiriline, kuid samas ka veidi kurb, sest see peegeldab paljude inimeste sisemist võitlust.

Mõned mõtted sinu esitatud väidete kohta:

• Kiirus: Kiirus on kahtlemata oluline paljudes eluvaldkondades, kuid see ei tohiks olla meie ainus eesmärk. Liiga suur rõhk kiirusel võib viia stressi, läbipõlemiseni ja suhete halvenemiseni.
• Efektiivsus: Efektiivsus on samuti oluline, kuid see ei tähenda, et peame pidevalt midagi tegema. Ka puhkus ja lõõgastus on vajalikud, et saavutada pikaajalist edu.
• Täiuslikkus: Täiuslikkus on illusioon. Me kõik teeme vigu ja meil on oma nõrkused. Püüdlemine täiuslikkuse poole võib olla demotiveeriv ja isegi kahjulik.

Mida võiks tähendada olla oluline tänapäeval?

• Tasakaal: Oluline on leida tasakaal erinevate eluvaldkondade vahel – töö, puhkus, suhted, hobid.
• Autentsus: Ole iseenda vastu aus ja ära püüa olla keegi teine.
• Empaatia: Püüa mõista teisi inimesi ja nende erinevusi.
• Tänulikkus: Hinda seda, mis sul on, ja ära võrdle ennast pidevalt teistega.
• Püüdlikkus: Arene ja õpi kogu elu, kuid ära unusta lõõgastuda.

 

Kui juht kurdab, et töötajad ei vastuta?

 

Aegajalt kuulen siit ja sealt juhte kurtmas, et nii raske on tulemusi saavutada kuna töötajad ei võta vastutust. Mida teha?

Üldiselt peab juht vaatama peeglisse ja mõtlema mida tema saab teha teisiti. Muidugi võib kaaluda töötaja (te) välja vahetamist, kuid juht ei saa vahetada välja tervet osakonda, allüksuse juhte, organisatsiooni. Seega tuleks ikkagi kõigepealt mõelda, kas saab midagi muuta olemasolevate töötajate juhtimisel.

Selleks, et töötajad julgeksid vastutust võtta või tahaksid, peab juht neid usaldama ja ka ise julgema võtma vastutust. Ükski töötaja ei soovi olukorda, kus juht sunnib neid võtma vastutust olukorras, kus nad tunnetavad, et kui midagi ei kulge plaanipäraselt siis juht taandab end ning jätab töötaja üksi tekkinud olukorda lahendama. Seega peab juht, kes kurdab, et ta töötajad ei võta vastutust, kõigepealt endale otsa vaatama ja küsima, kas ta ise on valmis võtma vastutust ja oma töötajate eest seisma?

Teine olukord võib olla seotud mikrojuhtimisega ehk juht ei anna tegelikult nö ohje käest ning kontrollib iga tegevuse sammu ja seab töötaja tegevused/ tulemused alatasa kahtluse alla. Selline mikrojuhtimine pisendab töötaja motivatsiooni ja tahet. Tekib tunne, et ükskõik mida töötaja teeb, teeb ta seda valesti ja teda ei usaldata. Jah, on ütlus usalda ja kontrolli, kuid peab olema ka julgust lasta töötajal proovida, veidi eksida. Juhi roll on nö olla vaatleja ja alles siis kui tundub, et töötaja on väga rajalt kõrvale kaldumas, siis olema valmis abistama ja toetama. Samamoodi on ka  lastega. Selle asemel, et neile kõik ette taha ära teha, tuleb lasta lastel katsetada, proovida ja eksida ning alles äärmisel vajadusel sekkuda. Seega peab olema juhil  julgust lubada töötajal mõõdukalt eksida ja avastada. Töötaja võtab ise vastutuse jõuda nö “elusalt kohale”.

Kolmas vastutuse mitte võtmine on seotud otsustamisega. Otsustus ja vastutus käivad käsikäes. Pelgalt käsutäitjad on sageli kehvad vastutajad. Seega kaasaegses organisatsioonis on mõistlik töötajad kaasata otsustusprotsessi ning lasta neil kaasa mõelda, kuidas saavutada parim tulemus. Olles osaline otsustusprotsessis, tekib ka suurem soov ja tahe saavutada oodatav tulemus.

Neljas on tunnustamine. Töötajat tuleb tunnustada kui on näha, et ta mõtleb kaasa ja tunneb muret tulemuse saavutamise pärast. Kui töötaja tajub, et ta pingutusi ei hinnata ja koguaeg ainult juhitakse tähelepanu, et kõik on valesti ja pole piisav, siis kaob vaikselt soov saavutada tulemusi. Ainult tulemustele orienteeritud juht võib siinkohal väita, et aga kõige tähtsam on maksimaalne tulemus ja alati on midagi mida saab teha paremini. Jah, nõus, kuid selleks, et selleni jõuda on vaja märgata ning tähistada vahetulemusi ja töötajaid tunnustada. Iga aus ja siiras kiitus julgustab, innustab ja viib vastutuse ning tulemuseni lähemale.