Rahuloluratas

Me kõik teame, et ratas on ümmargune ja veereb ainult siis hästi. Juhul kui ratas on lopergune, siis paraku ei suju sõit ja kannatab ka sõidumugavus. Laperguse ratta puhul pole ka tasakaalu. Sama paralleeli saab tuua ka igapäeva eluga. Tasakaal algab sellest, et hoolid iseendast. See tähendab elu oma täiuslikkuses. See on nii vaimne kui ka füüsiline, nii materiaalne kui mittemateriaalne tasakaal. Eluratas ei veere kui selle sees on mõlgid. Või veereb aeglaselt kui on ring on liiga väike.

Coachingu koolituselt olen kaasa saanud ühe tasakaalu mõõtjana rahulolu ratta mudeli, mida olen ka ise teistele coachingut tehes kasutanud.

Idee iseenesest on lihtne. Ära tuleb hinnata oma eluga rahulolu kaheksas eluvaldkonnas. Töö, vaba aeg, pere, sõbrad, tervis, vaimne areng, füüsiline keskkond, majanduslik keskkond.

Selleks tee paberile ilus suur ring ja jaga see kaheksaks sektoriks. Igale sektori sisse kirjuta üks hindamist vajav eluvaldkond.

Oma elule neis kaheksas valdkonnas tuleb panna hinne 10 palli süsteemis.

Hinde koht märgi sektoris punktiga.

Ühenda märgitud punktid.

Milline kujund tuli?

Kas su rahulolu ratas on lapergune või on ümmargune?

Kas su rahulolu ratas on suur või väike?

Millisele eluvaldkonnale pead rohkem tähelepanu pöörama?

Mida pead veel ette võtma, et su ratas veereks lahedalt ja kergelt?

Millal alustad?

Millal teed uue hindamise?

 

MÕNUSAT VEEREMIST!

 

Egoisti kümme käsku

Eluterve enesekesksus on vajalik igas olukorras hakkama saamiseks. Üldjuhul peetakse egoismi halvaks. Paraku seetõttu, et egoismi tõlgendatakse isekusena ehk ainuüksi enda vajadustega arvestamisena ja teistest üle sõitmisena. Kuid tegelikult võib egoismi tõlgendada ka enesearmastusena ning sellises võtmes omab egoism hoopis teistsugust tähendust ja lähenemist.

 

Josef Kirschneri Egoisti piiblis on esitatud egoisti kümme käsku:

1.    Enne õigusi on sul kohustused.

2.    Kui sul raha ei ole, siis sa raha välja ei anna.

3.    Kui sa mõnda tööd oskad, siis oled sa nõutud inimene ja saad ise oma hinna määrata. Kui sa ei ole nõutud töötaja, siis vajad sa ametiühingut.

4.    Kui sa oled saavutanud harmoonia iseendaga, siis oled saavutanud harmoonia kogu maailmaga.

5.    Igasugune rünnak kellegi teise vastu on rünnak sinu enda vastu.

6.    Kui sa tead, mida sa soovid, ei saa keegi sulle pähe määrida seda, mida heaks arvab.

7.    Kõigil on õigus laisk olla, aga mitte sinu tubliduse arvelt.

8.    Kui sa oled tubli, siis oled sa seda enda, mitte teiste jaoks.

9.    Mida rohkem sa millestki räägid, seda vähem sa sellest tead.

10.Mida rohkem sa tead, seda vähem on sul vaja sellest rääkida. Mõnikord ütleb sihilik vaikimine rohkem kui sada mitte midagi ütlevat lauset.

 

Karm, kuid õiglane reaalsus.

Kuidas olla parem inimene?

Usun, et nõustuste minuga, et iga inimese soov on muutuda paremaks (mitte parimaks) inimeseks, kaaslaseks (rollide loetelu ilmselt hõlmaks terve lehekülje) jne. Mõttena tundub see muutumine lihtne kui heinategu ja reeglina kõlab see sisemises dialoogis algusega „Homme hakkan …“. Jah, tähtajad on toredad ja vajalikud eesmärkide seadmiseks, kuid kui tegusid ei järgne või need pole süsteemsed, siis tulemusi pole.

Tänase loo kirjutamisel tuginen ma Marshall Goldsmithi raamatule Päästikud.

 

Marshall Goldsmithi teooria kohaselt saame me muuta ennast ja/või keskkonda. Me ei saa muuta teisi, kuid me saame valida ja mõjutada ennast ning seda keskkonda, milles oleme. Keskkonna all on mõeldud olukordi, millesse oleme või kuhu satume. Kusjuures olukord on ka töökoht, naabruskond jne ehk füüsiline keskkond. Mõnda keskkonda saame valida, mõnda mitte. Seega muutuste korral peame alati omale selgeks tegema, mida muuta saab? Kusjuures on eraldi välja toodud keskkonna salakaval mõju meie käitumisele. See väljendub eriti siis kui oleme kurnatud. Ja kurnatus tuleb keskkonnast, milles viibime. Need on segased tööprobleemid, suhted kolleegide, aga ka lähedastega jne. Kõik see, kus peame oma energiavarusid välja andma suuremas mahus kui tagasi saame. Kurnatuse tagajärg ei ole kena. Kurnatult kipuvad inimesed sotsiaalselt ebasobival viisil suhtlema, olema ülbe või vastupidiselt liiga avatud. Rohkem võib avalduda suhtlemisel agressiivsust. Kusjuures agressiivsus avaldub pigem tuttavas keskkonnas kui võõrastega suheldes. Nõnda ütleme heale kolleegile või kodus abikaasale, lastele mõtlematult halvasti. Hullem on muidugi olukord siis, kui karjume juba poes kassapidaja peale. Või vastupidi muutume kurnatusest passiivseks, ei kuula enam mida räägitakse, lükkame otsustamist edasi. Kurnatuses haarame kiiremini kerget lõõgastust pakkuvate lahenduste järgi – kohv, alkohol, kommid, rasvane toit jne – ühesõnaga tekib isu kõige järele, mis on paksuks tegev ja amoraalne.

Mida siis teha? Tahame ju siiski olla paremad ja tasakaalukamad. Marshall Goldsmith oma raamatus „Päästikud“ kirjutab /lk191/: Me ei muutu paremaks ilma struktuurita, olenemata sellest, kas meie eesmärk on organisatoorset või isiklikku laadi. See struktuur peab olema sobilik konkreetse olukorra ja sellesse kaasatud isiksuste jaoks. 

Mida ta mõtleb struktuuri all?

Struktuur on teatud mõttes oma elu surumine rutiini. Võib tunduda mõneti hirmutavana selline mõte, kuid mõtestatud päevaplaani olemasolu aitab päeva jooksul ette tulevate probleemidega kergemini toime tulla. Samuti peame pisiasjade üle vähem otsuseid vastu võtma, sest oleme need otsused juba varem vastu võtnud.

Mis siis on mõtestatud päevaplaan? Algab see kõige lihtsamatest asjadest, mis on juba lasteaias kirja pandud. See ärkamine ja magamaminek kindlal kellaajal, regulaarsed toitumiskorrad, regulaarne sport kui ka vaimne tegevus (nt igal õhtul lugeda 30 minutit). Tööl olles regulaarsed (nt iganädalased) töökoosolekud, kindel aeg e-kirjadele vastamiseks, regulaarsed pausid kui on palju arvutitööd. Vaikuse ja üksinduseminutid (piisab 1-5 min) kui on olnud palju kohtumisi ja suhtlemist inimestega. Ühesõnaga pisiasjad, mis loovad päevas korrastatuse ja tugeva telje.

Ja ometi tabavad ebamugavad olukorrad meid alati siis, kui neid kõige vähem ootame. Elu on täis üllatusi. Kindlasti olete kõige kokku puutunud ebameeldivalt käituva kolleegi, koostööpartneri, naabri või isegi oma lähedasega. Või hoopis lööb rahumeelse rutiini sassi ootamatu liiklusummik või purunev kodumasin. Sellisel juhul käivitub meis päästik. Me reageerime nii nagu oleme programmeeritud ja laseme end keskkonnast taaskord mõjutada. Me ei teadvusta seda programmi. Samuti enamasti ei saa me ka tagasidet oma päästikutele.

Marshall Goldsmith kirjutab /lk63/:

Käitumispäästik on ükskõik milline meie käitumist mõjutav stiimul.

Samuti jagab Marshall Goldsmith päästikud kuude kategooriasse (tsiteerin siinkohal kokkuvõtvalt) /lk 63-65/ :

1.    Käitumispäästik võib olla vahetu või kaudne

Vahetud päästikud on stiimulid, mis käitumist kohe ja selgelt mõjutavad. Näiteks näete roosat beebit ja naeratate. Kaudsed päästikud mõjutavad käitumist kaudsemalt. Näiteks näete perekonna fotot ja helistate oma õele.

2.    Päästik võib olla sisemine või väline

Välised päästikud pärinevad keskkonnast ja pommitavad nii meie viit meelt  kui ka mõistust. Sisemised päästikud saavad alguse mõtetest ja tunnetest kui ka alateadvusest.

3.    Päästik võib olla teadlik või mitteteadlik.

Teadlikku päästiku puhul te tegelikult teate mida teha. Te teate, miks te kuuma pliidirauda puudutades sõrme eemale tõmbate. Ebateadlikud päästikud kujundavad käitumist teie teadmata. Näiteks vihmane ja rusuv ilm muudab väsinumaks, samas päikesepaiste muudab meid õnnelikumaks.

4.    Päästik võib olla oodatud või ootamatu.

Oodatud päästiku puhul teame, mis sellele järgneb. Näiteks, et jalgpalli matsil järgnevad löödud väravale rõõmuhõisked. Ootamatu päästik võib olla hoopis mingi ootamatu juhtum, mille tulemusena võtame vastu otsuse muutuda. Näiteks teades, et meid ohustab diabeet, muudame oma toitumist.

5.    Päästik võib olla julgustav või heidutav.

Julgustavad päästikud sunnivad meid takka. Nähes oma töö lõpptulemust oleme tööd tehes innukamad. Heidutavad päästikud sunnivad meid tegevust katkestama või tegutsema piiratumalt. Näiteks teatris etenduse ajal sõbrale etendust kommenteerides jääme kohe vait kui teine teatrikülastaja meile vihase pilgu heidab.

6.    Päästik võib olla produktiivne või pärssiv.

Produktiivsed päästikud tõukavad meid tagant, et meist saaksid inimesed, kes me olla tahame. Pärssivad päästikud hoiavad meid tagasi.

 

Päästikud ei ole head ega halvad, nad lihtsalt on. Pigem tuleb neid endale teadvustada ja oskama nendega toime tulla.

 

Mis siis aitab veidikegi olla parem inimene ja käituda tasakaalukalt. Marshall Goldsmith annab ühe testi /lk 242/. Igakord, kas päeva lõpus või mingi sündmuse lõppedes, vastake kuuele lihtsale küsimusele:

 

·       Kas ma andsin endast parima, et püstitada selgeid eesmärke?

·       Kas ma andsin endast parima, et liikuda oma eesmärkide poole?

·       Kas ma andsin endast parima, et olla õnnelik?

·       Kas ma andsin endast parima, et oma päeva mõtestada?

·       Kas ma andsin endast parima, et luua positiivseid suhteid?

·       Kas ma andsin endast parima, et olla täielikult kaasatud?

 

 

Me saame valitseda ennast kui ka keskkonda, kui tahame.

Olla parim on lihtne!

Egoism ja enesekehtestamine

Üldjuhul peetakse egoismi halvaks. Paraku seetõttu, et egoismi tõlgendatakse isekusena ehk ainuüksi enda vajadustega arvestamisena ja teistest üle sõitmisena. Inimene peab ikka esmalt teistele mõtlema ja olema teiste vastu kena. Nii on meid õpetatud ja kasvatatud. Jah, see on kõik tore. Kuid elu on näidanud, et sellel tore olemisel on piirid. Piir algab sealt, kus inimesed hakkavad sind ära kasutama ehk istuvad sulle lihtsalt pähe. Tungivad/sekkuvad mingil moel sinu asjadesse või ellu ilma, et neid oleks seda teha palutud. Lihtsamini öeldes sinult luba küsimata tungitakse sinu isiklikku ruumi ja hakatakse seal korda looma. Kellele see meeldib?

 

 

Ja ikkagi tahame olla kenad ja meeldivad. Samas, keegi tark inimene on öelnud, ega ma lits ei ole, et ma kõigile meeldima pean. Kuidas toime tulla nii, et jääks ise ellu ja teised ka? Kuidas toimida pähe istujatega? Ülemäärast pähe istumist tajume tavaliselt aktiivse ehk agressiivse rünnakuna. See väljendub selles, et su peale karjutakse, sulle öeldakse põhjendamatult halvasti või kasutatakse muidu agressiivset verbaalset sõnavara (antud juhul ma ei käsitle füüsilist rünnakut). Sinu üle näidatakse oma võimu, noritakse tüli, ollakse ebaviisakas jne. Esmase reaktsioonina sellisele käitumisele tahaks ütlejale vastu hakata ja öelda vastu kõik, mida sa ise ründajast arvad ja rohkemgi veel. Lihtne on agressiivsele ja ründavale käitumisele vastata samaga. Kuid, kas tasub valada õli tulle?

Agressoriga suheldes tuleb meeles pidada, et ründajal (agressoril) on pigem endal suured kompleksid ja hirmud. Mille ees agressor tegelikult hirmu tunneb, seda sa ju täpselt ei tea. Seega tuleb aktsepteerida agressori hirmu ja mitte asuda kaitsepositsioonile. Kõlab veidralt ning kindlasti leidub vastuvaidlejaid, kuid oluline on säilitada rahu. Hea moodus on panna kaks jalga tugevalt vastu maad, ajada selg sirgu, tõsta pea ning selgitada rahulikult oma seisukohti. Enamus inimesi rahuneb maha, sest nad ei oota sellist käitumist. Kõik, kes ründavad, on valmis, et neid rünnatakse vastu. Agressiivsed inimesed vajavad elus olemiseks agressiooni, kui nende agressiooni eirata, siis agressioon taandub. Samuti  võtab agressiivsus energiat agressorilt endalt. Sageli hävitab agressor hoopis iseenda. Seega rahu, ainult rahu , nagu ütles Karlsson.

Teine ja isegi levinum variant, kuidas pähe istutakse, on passiivne agressioon ehk vaikne alistumine. See muide on aktiivsest agressioonist veel hullem, sest aktiivset näed, aga passiivset võid ainult tunda. Nimelt passiivne agressor lihtsalt võtab vaikiva ohvrirolli. Ta on näiliselt nagu kõigega nõus, kuid see näilisus on lõks. Tegelikult sa ei tea ju, mida see inimene soovib või tahab. Alistujad ei väljenda kunagi oma tegelikke tundeid ega mõtteid. Nad lihtsalt on. Pealt näha tundub ju ok ning isegi mugav, et inimene lepib kõigega. Aga tegelikult ikka ei ole, sest selline vaikiv kõigega nõustumine muudab jõuetuks. Alistumist on väga ebameeldiv tunda. Alistuva käitumisega ei austa alistuja ei ennast ja ammugi mitte teisi. Samuti võtab  vaikiv alistumine alistujalt isegi rohkem jõudu kui agressiivne käitumine. Teate ju neid äärmiselt armsaid ja heatahtlikke ning alati teiste jaoks olemas olevaid inimesi, kes surid vähki?

Mida siis teha passiivse alistujaga ehk kui inimene on valinud ohvrirolli? Kindla tulemuse annab ikkagi konkreetne käitumine. Kui inimene jääb oma seisukohtades ebalevale positsioonile või ei väljenda kuidagi oma arvamust, siis tuleb seda talt siiski konkreetselt paluda. Ehk mustvalgelt seletades, tuleb alistujalt saada konkreetne vastus - kasvõi „ei“ või „jah“. Alistuva käitumise juures ongi kõige ebamugavam see, et kuigi oma seisukohti ei väljendata täpselt, siis antakse hiljem, kui asjad ei lähe hästi, negatiivne tagasiside või tuuakse ebaõnnestumisel enda õigustuseks, et alistuja polegi ise midagi valinud. Lisaks annab selline vaikiv nõusolek võimaluse  teiste tehtud valikuid kritiseerida. Päris ebamugav on ju sellise inimesega näiteks reisida või kinos käia. Iga film, iga sihtkoht, iga tegevus alguses sobib või ei öelda välja mida ise soovitakse ning hiljem nurisetakse kõige üle. Seega tuleb alistujaga suheldes olla enesekindel ja saada talt küsides seisukoht selgeks.

Mina olen enesekehtestamise näiteks alati toonud käitumise telefonimüüjatega. Vaevalt kellelegi meist meeldib, kui keset kõige kiiremaid töid ja tegemisi helistatakse ning pakutakse ajakirju või raamatuid või isegi tolmuimejat. Agressorist ostja sõimab müüja täis või veel hullem mõnitab ja tänitab. Alistuja (alakehtestav) kuulab helistaja ära ja ostabki kaupa, kuigi tal seda vaja ei ole. Mõlemal juhul on tulemus kehv, sest tasakaalustavat nn win-win suhet ja tulemust ei teki. Seega tuleb leida kesktee. Parim lahendus on konstruktiivne enesekehtestamine. Kehtestav inimene tänab helistajat ja väljendab oma ostu mittesoovi viisakalt ning soovib head päeva.

Kehtestav käitumine tähendabki olla julge väljendamaks oma mõtteid, tundeid, soove, vajadusi rahulikul ja austaval kombel. Kuid nagu alati elutarkuste koolis - on teooria lihtne, kuid praktika keeruline. Nimelt algab kehtestav käitumine mitte oma käitumise muutmisest, vaid hoopis sellest, et inimene peab endast lugu ja austab iseennast. Paraku on nii, et nii alistuja kui ka agressiivne käituja tegelikult ennast ei austa ega armasta. Miks muidu nad lubavad nad endale nii enese hävitusliku käitumist? Selleks, et teistest lugu pidada, tuleb alustada iseendast. Siinkohal tulen ma loo alguse juurde tagasi ja väidan, et eluterve egoism, mis väljendub enda väärtustamises, on eluks vajalik.  

Küsides enesekindlaks

Küsimise kohta on olemas palju vanasõnu. Näiteks „Küsija suu pihta ei lööda“ või „Üks loll suudab rohkem küsida kui kümme tarka vastata“ või Kameruni vanasõna „Küsimuses on vastus“. Jah, kui ei küsi, siis ei saa ka teada.

Pealt näha tundub küsimine lihtne, et muudkui esitad küsimusi ja saad vastuseid ning oledki saanud teadlikumaks, targemaks jne. Kui see lihtne oleks, siis vist ei kirjutaks praegu seda lugu.

Küsimine on oskus, mida tuleb harjutada, õppida ja lihvida. Sest nii nagu küsid, sellise vastuse saad. Ma ei hakka kordama küsimuste esitamise AB, sellest loe palun mu ühest varasemast postitusest Küsimuste küsimine.

Täna ma kirjutan pigem sellest, kuidas esitada küsimusi nii, et nendele saaks ka vastuseid. Seda just endale küsimusi esitades.

 

Anthony Robbins oma raamatus „Ärata endas hiiglaslik vägi“ on kirjutanud – meie küsimustest oleneb, millest me mõtleme. Algul tundub see mõttekäik segane, kuid oma elu üle otsuseid tehes, kasvõi väikesi igapäevaseid, küsime me ju endalt küsimusi. Kuid sellest milliseid küsimusi me endale esitame sõltuvad vastused ja meie otsuste kvaliteet.

Anthony Robbins kirjutab: Erinevus inimeste vahel seisneb küsimuste erinevuses, mida nad pidevalt esitavad. Mõned inimesed on alalõpmata masendunud. Miks? …. Sest nad küsivad endalt nõrgestavaid küsimusi, näiteks: „Mis sellest kasu on? Milleks pingutada, kui see asi niikuinii ei lahene? Miks ometi mina?.

Sellise näitega juhib Anthony Robbins tähelepanu sellele, et kui küsid viletsa küsimuse, siis saad viletsa vastuse. Näiteks küsides Miks ma kunagi edu ei saavuta?, vastab su aju, et ise oled loll ja saamatu. Suhteliselt masendav ju. Mis siis on jõustav küsimus olukorras, kus tunned end jõuetuna.  

Anthony Robins toob oma raamatus välja küsimuste kolm spetsiifilist omadust:

·       Küsimused muudavad otsekohe seda, millele keskendud, ja sellega su enesetunnet. Näiteks jõudu andvad küsimused on: Mille üle ma praegu oma elus tõeliselt rõõmustan? Mille eest olen tõeliselt tänulik?

Minu arvates peaks iga eestlane vähemalt igal õhtul mõtlema sellele, mille eest ta tänulik on, sest nii oleks meil palju vähem virisemist kui ka teiste halvustamist. Lihtne on kritiseerida ja hädaldada ning olla sellest lõpmatult väsinud. Hetkeks võib teiste alandamisest saadav enesetunne olla hea, kuid lõpuks programmeerid ju teistest halvasti mõtlemisega ka endale halba enesetunnet. See on nagu alkoholi tarbimine, et korraks on hea, aga pärast on veel halvem olla. Olen ka coachinguga tegeldes sellega kokku puutunud. Mis siis aitab? Lihtne oleks hinnangut anda ja diagnoosi panna ja öelda inimesele, et ise oled süüdi. Kahjuks paljudel juhtudel nii tehakse. Selleks, et tõeliselt inimest aidata on vaja ta tähelepanu suunata halvalt heale ehk anda ülesanne jõustavate küsimuste esitamiseks. Ülesanne on:

 

Kirjuta igal õhtul üles vähemalt kolm asja, mille eest Sa tänulik oled.

 

Need ei pea olema, mingid imeasjad. Kasvõi see, et täna paistis päike või laps kallistas mind. Sellisel moel õpetame oma tähelepanu suunama headele juhtumitele. Samas ei tasu olla sinisilmne ja loota, et halb kaob ära. Ei kao, aga me ei anna sellele enam ka lisajõudu, vaid pigem tasakaalustame.

 

·       Küsimuste abil suuname, mille me fookusesse tõstame ja mille me ära „kustutame“. Selle selgitamisel toob Anthony Robbins näitena oletuste jõu. „Oletused programmeerivad meid aktsepteerima asju, mis võivad, aga ei pruugi olla tõesed, ning neid võidakse meie puhul ära kasutada, samuti võime seda alateadlikult teha ise. Kui näiteks miski valmistas pettumuse ja sa esitad endale küsimuse: „Miks ma end alati saboteerin?“, sead end olukorda, et see juhtub jälle, see on nagu täideminev ennustus. Miks? Sellepärast, et su aju annab otsekohe vastuse küsitud küsimusel. Sa võtad saboteerimist endastmõistevalt, sest keskendud sellele, miks sa seda teed, aga mitte sellele, kas sa seda teed?“

Ohvrid mõtlevad sageli, miks see minuga koguaeg juhtub? Miks mina alati satun sellistesse olukordadesse? Sellisel juhul on ongi fookus nendel inimestel, kellega tegelikult ei tahaks koos olla või olukordadel, kuhu ei taha sattuda. Kuidas sellest nõiaringist pääseda? Selleks tuleb üles leida jõustavad küsimused.

 

·       Küsimused võimaldavad meil kasutama hakata oma ressursse.

Sattudes ebamugavasse olukorda (nt äri läheb halvasti, tööl ütleb ülemus halvasti, elukaaslane jätab maha, laps ei taha koolis käia jne), küsime endalt just miks? Miks see minuga juhtub? Kuid selliselt kaevad end veelgi sügavamale ohvri rolli ja annad oma jõudu ära. Selleks, et jõud tagasi saada, küsi endalt. „Mida ma saan olukorra muutmiseks ette võtta?“  Selliselt võtad vastutuse endale. Küsides endalt „Miks see minuga juhtub?“, oled asetanud vastutuse väljapoole ehk olukord muudab sind. Küsides „Mida mina saan teha? Kuidas olukorda muuta?“ võtad sa ohjad oma olukorra muutmiseks oma kätte.

Juhul kui ma ise olen elus kokkupuutunud ebameeldiva inimese või olukorraga, siis eneseanalüüsiks olen küsinud „mida see inimene ja olukord mulle tegelikult räägib ja õpetab?“. Sageli on nii, et need inimesed ja olukorrad, kes ja mis meid kõige rohkem ärritavad on hoopis meie kõige suuremad õpetajad. Kuid neist tuleb välja kaevata see positiivne ja edasiviiv. Kahtlemata nõuab see suuremeelsust ja oskust olla tänulik, ja mitte kübetki ei tohi tunda end ohvrina. Ohvrirollis olles annad Sa ära oma jõudu, kuid tänulikkusele mõtlemine aitab leida jõudu. Proovi järele! Ja selle asemel, et vihata nn halbu inimesi või olukordi, oled sa hoopis tänulik, et nad su ellu on sattunud. Selline tagurpidi maailm.

 

Anthony Robbins ütleb, et välja tuleb arendada pidevate küsimuste muster, mis sulle jõudu annavad. Näitena toob ta probleeme lahendavate küsimuste loetelu.

 

PROBLEEME LAHENDAVAD KÜSIMUSED

1.    Mis selle probleemi juures hea on?

2.    Mis veel pole täiuslik?

3.    Mida ma saaksin teha, et see asi oleks nii, nagu ma soovin?

4.    Mida ma enam ei peaks vanaviisi tegema, et see asi oleks nii, nagu ma soovin?

5.    Kuidas ma saaksin nautida olukorra muutmiseks vajalike asjade tegemise protsessi?

 

Kusjuures nende küsimuste esitamisel on oluline osa ka oskusel olla hetkes, mitte kauges tulevikus. Õnnelikud ja edukad inimesed küsivad endalt koguaeg „Mille üle ma olen praegu õnnelik ja tänulik?. Nii keskendud hetkele ja ei analüüsi ega sobra minevikus ning samuti ei püüa kontrollida tulevikku. Tuleviku kontrollimine on see, mis muudab inimese kõige õnnetumaks. Jah, me soovime, et meid ootaks ees muretu ja õnnelik elu, kuid praegusel hetkel ei saa miski seda garanteerida välja arvatud see, mis juhtub nüüd ja praegu ja see kuidas sa mõtled olukorrast ja inimestest nüüd ja praegu. Anthony Robbins võrdleb jõudu andvaid küsimusi kingitustega. Kinkides omale küsimuse „Mille üle olen ma tõesti õnnelik?“, saad vastuseks omakorda kingituse? Millise? Küsi endalt?

 

Anthony Robbinsi õhtune küsimus enne magama jäämist:

Kuidas on tänane päev muutnud mu elu paremaks või kuidas saan ma tänast päeva kasutada investeeringuna tulevikku?

 

Loomulikult ei tohi jääda ainult küsima, sest olukorrad ei muutu, kui me ei tegutse. Anthony Robbins ütleb: Mingis punktis pead hindamise lõpetama ja hakkama tegutsema.

 

Kuidas olla edukas ja rõõmus

Viimasel ajal on mu elus juhtunud päris palju uut ja põnevat. Ma olen kohtunud paljude uute inimestega, omandanud uusi oskusi, teadmisi ja saanud hulga kasulikke kogemusi.

See, millest ma täna tahan jutustada, on mina ja sportmängud. Kõlab päris intrigeerivalt. Selge on muidugi see, et eriti spordikauge inimene ma ei ole, kuid mingi võistlev harrastussportlane ka kindlasti mitte. Mulle pole kunagi meeldinud spordis teistega mõõtu võtta ega olla parim jooksja või kaugushüppaja. Muidugi on siin põhjus ka vastavate füüsiliste ja vaimsete eelduste puudusel, et tekiks tahtmine või vajadus võistelda. Kuid ma ei ole ka kunagi osalenud rahvaspordi üritusel või lausa võistlustel. Nii on lihtsalt läinud. Kuid ära iial ütle iial ja just see on minuga juhtunud. Viimase kahe nädala jooksul olen võtnud osa Rae valla mängudel Peetri Spordi meeskonnas nii orienteerumis- kui ka kuulitõuke võistlusest. Ja ma olen olnud nendel väga edukas. Kahjuks või õnneks mitte võistlusprotokollide kohaselt. Edukas olen olnud pigem ikka enda silmis ja enda mõõdupuu järgi. Jah, ma olen uhke, et ma olen saanud hakkama.

Pilt on võetud Rae valla mängude orienteerumisvõistluselt http://raespordikeskus.ee/index.php/2015-11-29-14-15-21/2015-12-10-12-53-54

Muidugi pean üles tunnistama, et päris enda initsiatiiv, plaan ja idee pole see spordivõistlusel osalemine olnud. Aga kui tehakse põnev ettepanek, siis miks öelda „ei“, kui saab öelda „jah“. Antud juhul olen ma end nimetanud meeskonna „halastussportlaseks“. Kui minust palju paremate füüsiliste eeldustega inimesed pole saanud meeskonna eest mõnel mängude etapil võistelda, siis olen olnud meeskonnale abiks.  Muidugi alati olen „jah“ sõna öeldes enda kaitseks välja käinud vana hea spordislogani - tähtis pole võit, vaid osavõtt. See on andnud juurde palju julgust. Kuigi samas, mis julgust peab olema, et rahvaspordi üritusest osa võtta? Paraku on seesama võistlusmoment hirmutanud nii mind ja ma arvan, et paljusid teisi ka. Mõttekäik on siis umbes selline – ma ei tea… Ma pole üldse mingi sportlane. Ma ei saa hakkama ja ma pole parim. Kui ma pole parim, siis vist ei ole mõtet üldse välja tulla. Kuidas ma teisi alt vean, kui ei saavuta teistega (ilmselgelt paremini treenitud ja paremate eeldustega kaasvõistlejatega) võrreldes väga häid tulemusi. Ah ma parem siis ei proovigi.

Päris kentsakas mõttekäik, kui see on kirja pandud. Seega mida siis on karta? Mitte midagi. Kui ei proovi, siis ei saa ka teada. Mina proovisin ja sain teada, et päris äge on. Panin kirja mõned lihtsad algaja rahvasportlase tähelepanekud, mida silmas pidada kui minna rahvaspordiüritusele või kui üldse sporti teha.

1.    Püstita eesmärk. Isegi kui sa enda jaoks iseendaga võistled, siis pead ikka endale eesmärgi püstitama. Orienteeruma minnes seadsin endale eesmärgiks läbida rada 45 minutiga, kuna võistlusjuhendis oli öeldud, et rajal oleku aeg jääb nii 20-60 minuti vahele. Kuna ma tõesti jooksja ei ole, siis arvutasin, et kiirkõnniga peaks läbima ligi 4 km orienteerumisraja vabalt 45 minutiga.  Minu lõppaeg oli 40 minutit. Ma olin parem kui arvasin, sest ma ikka pingutasin ja jooksin/sörkisin oma meeskonna nimel. Meeskonnale mõtlemine motiveeris eriti pingutama. Saavutatud tulemus tegi muidugi rõõmu, olin ju oma eesmärgi täitnud. Pärast võistlust kõigi teiste tulemusi vaadates sain ma muidugi veel ühe ehtsa ebasportliku rõõmu osaliseks – ma ei olnudki üldarvestuses kõige viimane või üldse mitte viimaste seas. Nii et eesmärgist on kasu, sest see sunnib pingutama.

2.    Keskendu ja ära rapsi. See õppetund tuli väikese ebaõnnestumise kaudu. Kuulitõukes või kuulijännis, nagu seda võistlust Rae valla mängudel kutsutakse, läbisin ma etteantud visked liiga kiiresti ja ilmselgelt oleks ma rahulikumalt toimetades kokku mõned meetrid rohkem tõuganud. Kahjuks sain ma sellest alles siis aru kui olin lõpetanud oma meeskonnast esimesena ja jälgisin teisi meeskonna liikmeid võistlemas. Teisi võistlejaid jälgides panin tähele, et heiteks valmistuti rohkem ja üldse oldi kuidagi kaalutlevam ning tulemused olid ka paremad. Seega parem võtta rohkem aega, kui kiirustades rapsida.

3.    Hea tuju. Sportlikel väljakutsetel on see vältimatult vajalik. Neil kahel võistlusel mul tujuga probleeme ei olnud. Kuid vahest on juhtunud, kui peab minema lihtsalt trenni, õue kõndima või rattaga sõitma, siis paha tuju pärast on see jäänud tegemata. Samas kui olen end ületanud ja siiski läinud, siis millegipärast trennist tulles pole ka paha tuju enam olnud. Eks ole see ka teaduslikult tõestatud, et füüsiline aktiivsus mõjub vaimule positiivselt. Teisipidi aitab hea tuju sportimisele kaasa, kuidagi kergem on harjutusi sooritada.

4.    Õiged riided. Öeldakse ju, et pole halba ilma, vaid on vale riietus. Sportides peab olema mugav. Riided ei tohi pigistada, soonida, käed-jalad peavad vabalt liikuma. Rahvasportlasena ei pea olema mingit eririietust, kuid kasuks tuleb kindlasti kui on olemas heast materjalist spordiriided.  Lihtsalt sobiv riietus lisab liikumisele rõõmu juurde. Muidugi peab meeles pidama, et trenni ei tee mitte riided ega varustus, vaid inimene.

5.    Hea toit. Kui sporti teha, siis peab sööma, aga mitte vahetult enne. Ausõna, kui oled kõhu täis puginud ja hakkad ennast kohe liigutama, siis hakkab paha. Parem on süüa paar tundi enne trenni. Kui vahetult enne trenni on vaja süüa, siis pigem midagi kergemat. Söömise kohta on netis olemas sadu artikleid. Nii, et sellel teemal pikalt ei peatu. Soovitan ise lugeda ja katsetada ning leida enda jaoks õige toitumisviis. Remargina tahan siin öelda, et kui kaalust on vaja alla võtta, siis paraku on kaalulangetamise võti õiges toitmises ning treening ainult toetab seda. Kui hakata treenima või liikuma eesmärgiga kaalust alla võtta, peab sellega alati kaasnema söödavate kalorite hulga piiramine. Samas kui seda ei suuda, siis parem on olla treenitud paks kui lihtsalt paks. Igal juhul tervislikumJ

6.    Hea jook on vesi. Minu arvates ei vaja harrastussportlane mingeid erijooke. Samas õlle kohta lugesin kuskilt, et see on parim taastusjook. Ilmselt ikka mõõdukas koguses. 

7.    Lahedad inimesed. Just meeskonna liikmete toetus on aidanud mul saada üle võistluspelgusest, pannud andma endast parimat ja lasknud tunda rõõmu oma saavutuste üle. Lisaks muidugi uued tuttavad. Ka varasemalt olen läbi spordi leidnud omale uusi sõpru. Ausalt öeldes on inimesed, kes treenivad ja teevad sporti lihtsalt enda rõõmuks ja tervise hüvanguks, väga ägedad, lahedad ja toetavad kaaslased.

 

Absoluutne boonus kõige selle juures on terve välimus, rõõmus meel ning parem ajutöö. Sportimine ja liikumine värskes õhus on vaieldamatult olnud oma tervise ja töövõime hüvanguks veedetud kvaliteetaeg. Kõik kokku lubab mul väita, et ma olen õnnestunud ja edukas. Eriti uhke olen ma selle üle, et mul on olnud julgust öelda „jah“ väljakutsetele ja olen end proovile pannud uutes olukordades.

Nii, et õue ja liikuma!

Kuidas kaugel maal hakkama saada? (Guatemala)

 

 

Eelmise aasta suvel otsustasime sõbrannaga minna kahekesi Guatemalasse kuuks ajaks seiklema. Nii enne kui ka pärast reisi sain mitmete tuttavate poolt üllatunud pilkude osaliseks. Paljudele tundus uskumatu, et 2 naist lähevad omal käel nõnda kaugele ja teistsugusesse kultuuriruumi. Ehk tulevad Sullegi esimesena mõttesse kõik need telekast nähtud õnnetusterohked reisid Kesk-Ameerikasse, kuid reaalsus näitas meile hoopis teistsugust külge sealsest maailmast.
 

Raamat, mille pärast me Guatemalasse saatusime.

 Iseenesest ei ole omal käel reisimises midagi keerulist – lähed internetti ning alustad otsinguid: esmalt lennukipiletid, seejärel hotellid ning viimaks vaatad üle vaatamisväärsused. Ära jääb tüütu vaev suhelda reisibürooga kui ka vahendustasude maksmine. Ise oma reisikava koostamisel on mitmeid eeliseid. Kogu reisile eelneva aja saab lugeda nii netist kui ka raamatutest teiste reisisellide lugusid, vaadata pilte ja videosid ning unistada enda reisist. Nõnda saab juba eelaimduse, mis sind reisil ootama hakkab. Kohati meenutab see tegevus tänaval võõrasse hoovi piilumist – veidi näed ja saad aimata, kuidas keegi elab, kuid päris tuppa sisse sind siiski ei lasta veel. Eeltöö olulisus tõuseb esile eriti siis kui reisi kestvus ja uue maa avastamiseks planeeritud aeg on napid. Sellisel juhul tuleb sihtkoht ja sealsed vaatamisväärsused ning nende juurde minekuks kuluv aeg endale eelnevalt väga selgeks teha.

 

 

Reisi täielikuks õnnestumiseks on kõige olulisem hea reisikaaslane. Selleks, et leida endale sobiv reisikaaslane, tuleb teha kompromisse ning ka ise olle avatud meelega. Ka reisil olles kehtib Eesti vanasõna: Käitu teistega nii nagu tahad, et sinuga käitutakse. Hea reisikaaslase leidmisel tuleb lähtuda väga paljudest teguritest – väärtused ning väärtushinnangud, suhtumine rahasse ning selle kulutamisesse, huvid ning kultuuritaust ja ka vaimne ning füüsiline valmisolek. Kindlasti peab iga reisiselli iseloomustama järgnevad omadused: seiklushimu, julgus, organiseerimis- ja otsustamisvõime, paindlikkus ja oskus teistega arvestada. Kohati võib tunduda, et hea reisikaaslane on sinuga 100% samasugune inimene, kuid päriselt nii ju ei ole. See, kes otsib enda klooni, peab paraku leppima iseenda seltskonnaga.

 

Jutaga satub alati seiklustesse ja kui on riigilippu vaja, siis ostetakse see ka poe seinalt ära.



 

Minu jaoks on üks olulisemaid reisikaaslase omadusi see, et kaaslane ei viriseks. Äärmiselt ebameeldiv on reisida inimesega, kes pidevalt kaebleb, vingub ja süüdistab teisi. Oma käel peal reisides vastutab igaüks oma reisi õnnestumise eest ise – kedagi teist sul süüdistada niikuinii ei ole. Sellistel reisidel tuleb vaadata iga olukorda kui uut kogemust. Valmis tuleb olla igasugusteks ebamugavusteks alates pikkadest sõitudest ebamugava ühistranspordiga kuni odavate öömajade interjööridega, mis broneerimissüsteemis nägid palju paremad ja uuemad välja. Nii mõnedki korrad märkasin end reisil olles põdemas, et olime hotelli valikuga eksinud ning see mis meid ees ootas polnud ligilähedanegi Booking.com avaldatud piltidele. Küll aga tuleb sellistes olukordades mõista, et kõik see on ajutine ning järgmine öömaja võib juba parem olla. Samuti on oluline küsida, kas antud olukorda saab ja tasub muuta – kui ei saa või ei viitsi, siis tuleb leppida ning võtta halvast olukorrast parim. Kui nõndaviisi iga olukord läbi analüüsida, siis on sisemine rahu kiire tulema. Tuletan siinkohal ka meelde, et väsimus ning nälg panevad kõik kohad koledamana ja olukorrad hullemana paistma ning tüli reisikaaslaste vahel on sellisel juhul kerge tekkima.




 

Mida teha siis, kui oled oma kaaslasega reisil tülli läinud? Esmalt tuleb võtta aeg, et puhata, end jahutada/soojendada ning süüa; seejärel istuda kaaslasega maha ning rääkida. Kindlasti on oluline anda ka üksteisele ruumi omaette olemiseks, sest 24/7 teise inimesga koos olla on väljakutse meile kõigile. Kõik see võib kõlada kui abielunõustamine, kuid sõbraga reisile minek on kohati isegi raskem kui abielus olemine. Tavaelus ei puututa nii palju kokku ja ka oma abikaasaga ei pea sa 24/7 ninapidi koos olema – kõik see aga juhtub reisil olles.
 

 

Kuidas võõras riigis hakkama saada? Kaugelt vaadates on kõik võõras meile hirmutav ning võib isegi öelda keeruline. Kohale jõudes võid aga endalegi imestuseks avastada, et kõik on palju arusaadavam kui arvasid. Kohalikud on ju siiski inimesed. Ja uskuge enamus inimesi on üldiselt nõus sulle teed näitama ja abistama. Lisaks on ju teada, et  parem võimalus uue kultuuriga tutvumiseks on kohalikega suhelda. Nemad kannavad edasi selle maa hinge ning elu, mida mitte ükski giid ega reisiraamat ei suuda edasi anda. Sealjuures annab kohaliku keele oskamine mitmeid eeliseid. Kui keelt ennast ei suuda täiesti selgeks õppida, siis kasvõi mõne viisakusväljendi endale selgeks tegemine ei tohiks olla midagi üleloomulikult rasket. Sama oluline kui on suhtlus kohalikega on ka suhtlus teiste ränduritega. Teistelt omasugustelt saab vajalikku infot sihtkohtade, majutusasutuste ja eluolu kohta. Kindlasti peab olema ettevaatlik inimeste pimesi uskumise juures, kuna „hea toit“ või „mugav öömaja“ tähendab kõigi jaoks erinevat. Kuid igasugune info on oluline ning teistega suhtlemine täidab päeva rõõmuga.

Atitilani järve ääres Santiago turul

 

Minult on mitmeid kordi küsitud, kas me ei karda – kaks naisterahvast üksinda rändamas. Vastus on lihtne: kui hoiad end ise, siis hoiab sind ka maailm su ümber. Me hoiame kinni esmastest ohutusjuhenditest, väldime pimedas ja tundmatutes kohtades liikumist, ei tarbi ülemäära alkoholi ja usaldame enda sisetunnet. Pigem karta, kui kahetseda, kuid ka liigne hirm võib ohtlik olla. Oma osa on ka väljanägemisel, me riietume praktiliselt ja tagasihoidlikult, kanname pigem vähem ehteid ning oleme tagasihoidlikud. Naistel, kes üksi reisivad, soovitan kanda abielusõrmust (või selle laadset sõrmust), kuna sel juhul saab tülitajatele öelda, et abikaasa puhkab hotellis ja tuleb kohe järgi.
 

 

 

Esmane ettevaatus on küll oluline, kuid samas ei tohi ka liigselt karta. Vahel tuleb võtta ette tegevusi ning sattuda olukordadesse, mida võib-olla igaüks ei söandaks ette võtta. Livingstonis sattusime rääkima ühes kallis resort hotellis puhkava daamiga, kes oli siiralt üllatunud, et me sööme pidevalt kohalikes toidukohtades ja ostame kohalikelt turgudelt söögipoolist. Daam avaldas imestust, sest tema jaoks oli juba ime see, kui neile korra Guatemala toitu pakuti ja nad pärast selle söömist ellu jäid. Ma usun, et kui kohalikud inimesed saavad iga päev enda toitu süüa ja jäävad sealjuures ellu ega kannata pideva kõhulahtisuse all, siis oleme ka meie ohust väljas. Meie jaoks on täiesti tavaline süüa kohalikes söögikohtades, et saada osa konkreetse maa kokakunstist. Kindlasti tuleb pöörata suuremat tähelepanu hügieenile süües vaid töödeldud toitu, pesta käsi piisavalt tihedalt ning väikese kange napsuga end turgutada. Seega liigne hirm ei tohiks olla põhjuseks kohalikust kultuurist ilmajäämiseks.

 



Mehhikos reis läbi vasekanjoni Chihuahuast Los Mochi

 Üks segadusse ajavamaid situatsioone, mis reisil ette võib tulla, on ühistranspordi süsteemidest aru saamine. Tihtilugu ei ole punktist A punkti B saamine üldse nii lihtne, kui ta esmapilgul paistab. Hea õnne korral on võimalik internetist saada infot juba enne reisi, kuid enamasti tuleb süsteem endale selgeks teha kohapeal olles. Oluline on suhelda ümberringi olevate inimestega ning rahulikult end väljendada – lõppude lõpuks lahenevad kõik probleemid. Kaks aastat tagasi Mehhikos olles pidime reisima ühest linnast teise rongiga. Reisile eelnevalt olime internetist välja uurinud, et kahe linna vahel sõidab vaid 2 rongi – üks n.-ö kohalike rong ning teine n.-ö turistirong. Kuna kohalike rong oli odavam, siis valisime selle ning käisime veel päev enne rongile minekut rongijaamas üle küsimas, mis kell ja kust see rong läheb. Kuna rongijaamas erilist infot väljas polnud, siis vesteldes ümberkaudsete kohalikega tuli välja, et rongijaamas peaks kohal olema hiljemalt kolmveerand kuus. Hotelliomanik tellis meile takso kella kuueks ning pobises midagi hispaania keeles. Kuid kuna me sel ajal veel hispaania keelt ei osanud, siis ei saanud me ka aru, mida ta pomises. Reisipäeva hommikul jõime me kolmveerand kuus rahulikult enda toas kohvi kui ma äkitselt mingil ajendil 10 minutit enne kuut püsti tõusin ja teatasin, et nüüd lähme. Takso oli õnneks varem juba hotelli juurde saabunud ning me kihutasime rongijaama. Saabudes rongijaama juhatasid kohalikud meid joostes rongi peale. Niipea kui olime rongile astunud, hakkas rong liikuma. Rongis olnud kohalikega rääkides selgus, et mitte mingisugust turistirongi polegi olemas ja et see on ainus rong. Vaatasime korra üksteisele otsa ja ei tahtnud isegi mõelda, et mis siis kui? Vahel on kasulik minna vooluga kaasa ning usaldada saatust.

Chichicastenango turul

Kuidas toimetada reisil olles rahaga? Üldjuhul turvalisem on maksta sularahas. See ei tähenda, et peaks kogu vajamineva raha juba kodunt kaasa võtma või kohe kohale jõudes panga automaadist. Tänapäeval on enamikes riikides täiesti toimivad ATM-id ja seega on võimalik oma sularaha tagavarasid täiendada. Muidugi peab omale kohapeal selgeks tegema, kus on turvalised kohad raha välja võtta. Lisaks peab teadma ka seda, et Kesk-Ameerikas on ATM välja võetaval sularaha hulgal limiidid ehk siis kui on vaja väga suurt hulka sularaha, siis ei pruugi seda kohe saada.

 

Maksmisel on otstarbekas kotist välja võtta vaid niipalju raha, kui maksmiseks kulub. Turul kauplemisel on see lausa reegel number üks, sest kui turumüüja näeb, et sul on rohkem raha, siis hakkab ta sulle ka oma muud kaupa pakkuma eesmärgiga saada kogu su raha omanikuks. Siit ka väike nipp kauplemiseks: kui kaupled hinda, siis näita oma viimaseid veeringuid ja ütle kurva näoga, et sul pole rohkem. Mõnikord veab ja selle tagajärjel saab allahindlust. Guatemalas käisime koos oma hispaania keele õpetaja Magdaleenaga Atitilani järve ääres asuva Santiago linna turul. Ostsime sealt endale mõningaid suveniire ning kauplemise alguses sosistas meie õpetaja meile, kui hind liiga kõrge oli. Soovisin endale maiade kalendri tikandit soetada, kuid selle alghind oli ikka äärmiselt kõrge. Viimases hädas näitasin neile väikeseid rahatähti ja ütlesin, et see on kõik, mis mul on. Tehing sai sooritatud ja kaup vahetas omanikku. Õpetaja vaatas kõrvalt suurte silmadega meie kauplemisviisi ning kasutas hiljem isegi sama nippi. Vahel on ka turistidel kohalikele nii mõndagi õpetada. Muidugi on turul ostlemiseks tarvis tugevat närvikava ning kauplemisoskust. Kui esimeste ostudega saad kindlasti pügada, siis kogemustepagasi täitudes määrad juba ise hinna. Kauplemise põhireegel on aga see, et kauplema võib hakata alles siis kui sa päriselt tahad asja osta. Vastasel juhul võid müüja välja vihastada või tahte vastaselt osta asju, mida ei vaja. Kui soovid niisama ringi vaadata, siis lase müüjatel endale kaupa tutvustada, sest nõnda saab kauba kohta väärtuslikku infot: kuidas on ese toodetud, kas see on kohalik, kust on tulnud selle tarbeks ideed ja mis traditsioonid selle taga on.

 

 

Reisimine avardab kindlasti su vaadet maailmale ning kätkeb endas põnevaid olukordi, kuid mis mind alati rändamise juurde tagasi toob on kohalolek. Reisides naudid sa iga hetke ning keskendud reaalsele kohalolule selles hetkes. Iga hetk on uus ning iga olukorraga tuleb eraldi tegeleda, ei tasu liigselt mõelda minevikule ega tulevikule, sest olemasolev hetk praegu on oluliseim. Kindlasti aitab sellele seisundile kaasa võõras keskkond, kus tähelepanu peab olema teravam kui kodus – silmad ja kõrvad peavad olema kogu aeg lahti, sest vaid nii märkad, mis on su ümber ning kaitsed end ohtude eest. Tähtsaim on väärtustada seda hetke, kus oled, ning tänada maailma, et ta on sulle selliseid võimalusi pakkunud.