Küsides enesekindlaks

Küsimise kohta on olemas palju vanasõnu. Näiteks „Küsija suu pihta ei lööda“ või „Üks loll suudab rohkem küsida kui kümme tarka vastata“ või Kameruni vanasõna „Küsimuses on vastus“. Jah, kui ei küsi, siis ei saa ka teada.

Pealt näha tundub küsimine lihtne, et muudkui esitad küsimusi ja saad vastuseid ning oledki saanud teadlikumaks, targemaks jne. Kui see lihtne oleks, siis vist ei kirjutaks praegu seda lugu.

Küsimine on oskus, mida tuleb harjutada, õppida ja lihvida. Sest nii nagu küsid, sellise vastuse saad. Ma ei hakka kordama küsimuste esitamise AB, sellest loe palun mu ühest varasemast postitusest Küsimuste küsimine.

Täna ma kirjutan pigem sellest, kuidas esitada küsimusi nii, et nendele saaks ka vastuseid. Seda just endale küsimusi esitades.

 

Anthony Robbins oma raamatus „Ärata endas hiiglaslik vägi“ on kirjutanud – meie küsimustest oleneb, millest me mõtleme. Algul tundub see mõttekäik segane, kuid oma elu üle otsuseid tehes, kasvõi väikesi igapäevaseid, küsime me ju endalt küsimusi. Kuid sellest milliseid küsimusi me endale esitame sõltuvad vastused ja meie otsuste kvaliteet.

Anthony Robbins kirjutab: Erinevus inimeste vahel seisneb küsimuste erinevuses, mida nad pidevalt esitavad. Mõned inimesed on alalõpmata masendunud. Miks? …. Sest nad küsivad endalt nõrgestavaid küsimusi, näiteks: „Mis sellest kasu on? Milleks pingutada, kui see asi niikuinii ei lahene? Miks ometi mina?.

Sellise näitega juhib Anthony Robbins tähelepanu sellele, et kui küsid viletsa küsimuse, siis saad viletsa vastuse. Näiteks küsides Miks ma kunagi edu ei saavuta?, vastab su aju, et ise oled loll ja saamatu. Suhteliselt masendav ju. Mis siis on jõustav küsimus olukorras, kus tunned end jõuetuna.  

Anthony Robins toob oma raamatus välja küsimuste kolm spetsiifilist omadust:

·       Küsimused muudavad otsekohe seda, millele keskendud, ja sellega su enesetunnet. Näiteks jõudu andvad küsimused on: Mille üle ma praegu oma elus tõeliselt rõõmustan? Mille eest olen tõeliselt tänulik?

Minu arvates peaks iga eestlane vähemalt igal õhtul mõtlema sellele, mille eest ta tänulik on, sest nii oleks meil palju vähem virisemist kui ka teiste halvustamist. Lihtne on kritiseerida ja hädaldada ning olla sellest lõpmatult väsinud. Hetkeks võib teiste alandamisest saadav enesetunne olla hea, kuid lõpuks programmeerid ju teistest halvasti mõtlemisega ka endale halba enesetunnet. See on nagu alkoholi tarbimine, et korraks on hea, aga pärast on veel halvem olla. Olen ka coachinguga tegeldes sellega kokku puutunud. Mis siis aitab? Lihtne oleks hinnangut anda ja diagnoosi panna ja öelda inimesele, et ise oled süüdi. Kahjuks paljudel juhtudel nii tehakse. Selleks, et tõeliselt inimest aidata on vaja ta tähelepanu suunata halvalt heale ehk anda ülesanne jõustavate küsimuste esitamiseks. Ülesanne on:

 

Kirjuta igal õhtul üles vähemalt kolm asja, mille eest Sa tänulik oled.

 

Need ei pea olema, mingid imeasjad. Kasvõi see, et täna paistis päike või laps kallistas mind. Sellisel moel õpetame oma tähelepanu suunama headele juhtumitele. Samas ei tasu olla sinisilmne ja loota, et halb kaob ära. Ei kao, aga me ei anna sellele enam ka lisajõudu, vaid pigem tasakaalustame.

 

·       Küsimuste abil suuname, mille me fookusesse tõstame ja mille me ära „kustutame“. Selle selgitamisel toob Anthony Robbins näitena oletuste jõu. „Oletused programmeerivad meid aktsepteerima asju, mis võivad, aga ei pruugi olla tõesed, ning neid võidakse meie puhul ära kasutada, samuti võime seda alateadlikult teha ise. Kui näiteks miski valmistas pettumuse ja sa esitad endale küsimuse: „Miks ma end alati saboteerin?“, sead end olukorda, et see juhtub jälle, see on nagu täideminev ennustus. Miks? Sellepärast, et su aju annab otsekohe vastuse küsitud küsimusel. Sa võtad saboteerimist endastmõistevalt, sest keskendud sellele, miks sa seda teed, aga mitte sellele, kas sa seda teed?“

Ohvrid mõtlevad sageli, miks see minuga koguaeg juhtub? Miks mina alati satun sellistesse olukordadesse? Sellisel juhul on ongi fookus nendel inimestel, kellega tegelikult ei tahaks koos olla või olukordadel, kuhu ei taha sattuda. Kuidas sellest nõiaringist pääseda? Selleks tuleb üles leida jõustavad küsimused.

 

·       Küsimused võimaldavad meil kasutama hakata oma ressursse.

Sattudes ebamugavasse olukorda (nt äri läheb halvasti, tööl ütleb ülemus halvasti, elukaaslane jätab maha, laps ei taha koolis käia jne), küsime endalt just miks? Miks see minuga juhtub? Kuid selliselt kaevad end veelgi sügavamale ohvri rolli ja annad oma jõudu ära. Selleks, et jõud tagasi saada, küsi endalt. „Mida ma saan olukorra muutmiseks ette võtta?“  Selliselt võtad vastutuse endale. Küsides endalt „Miks see minuga juhtub?“, oled asetanud vastutuse väljapoole ehk olukord muudab sind. Küsides „Mida mina saan teha? Kuidas olukorda muuta?“ võtad sa ohjad oma olukorra muutmiseks oma kätte.

Juhul kui ma ise olen elus kokkupuutunud ebameeldiva inimese või olukorraga, siis eneseanalüüsiks olen küsinud „mida see inimene ja olukord mulle tegelikult räägib ja õpetab?“. Sageli on nii, et need inimesed ja olukorrad, kes ja mis meid kõige rohkem ärritavad on hoopis meie kõige suuremad õpetajad. Kuid neist tuleb välja kaevata see positiivne ja edasiviiv. Kahtlemata nõuab see suuremeelsust ja oskust olla tänulik, ja mitte kübetki ei tohi tunda end ohvrina. Ohvrirollis olles annad Sa ära oma jõudu, kuid tänulikkusele mõtlemine aitab leida jõudu. Proovi järele! Ja selle asemel, et vihata nn halbu inimesi või olukordi, oled sa hoopis tänulik, et nad su ellu on sattunud. Selline tagurpidi maailm.

 

Anthony Robbins ütleb, et välja tuleb arendada pidevate küsimuste muster, mis sulle jõudu annavad. Näitena toob ta probleeme lahendavate küsimuste loetelu.

 

PROBLEEME LAHENDAVAD KÜSIMUSED

1.    Mis selle probleemi juures hea on?

2.    Mis veel pole täiuslik?

3.    Mida ma saaksin teha, et see asi oleks nii, nagu ma soovin?

4.    Mida ma enam ei peaks vanaviisi tegema, et see asi oleks nii, nagu ma soovin?

5.    Kuidas ma saaksin nautida olukorra muutmiseks vajalike asjade tegemise protsessi?

 

Kusjuures nende küsimuste esitamisel on oluline osa ka oskusel olla hetkes, mitte kauges tulevikus. Õnnelikud ja edukad inimesed küsivad endalt koguaeg „Mille üle ma olen praegu õnnelik ja tänulik?. Nii keskendud hetkele ja ei analüüsi ega sobra minevikus ning samuti ei püüa kontrollida tulevikku. Tuleviku kontrollimine on see, mis muudab inimese kõige õnnetumaks. Jah, me soovime, et meid ootaks ees muretu ja õnnelik elu, kuid praegusel hetkel ei saa miski seda garanteerida välja arvatud see, mis juhtub nüüd ja praegu ja see kuidas sa mõtled olukorrast ja inimestest nüüd ja praegu. Anthony Robbins võrdleb jõudu andvaid küsimusi kingitustega. Kinkides omale küsimuse „Mille üle olen ma tõesti õnnelik?“, saad vastuseks omakorda kingituse? Millise? Küsi endalt?

 

Anthony Robbinsi õhtune küsimus enne magama jäämist:

Kuidas on tänane päev muutnud mu elu paremaks või kuidas saan ma tänast päeva kasutada investeeringuna tulevikku?

 

Loomulikult ei tohi jääda ainult küsima, sest olukorrad ei muutu, kui me ei tegutse. Anthony Robbins ütleb: Mingis punktis pead hindamise lõpetama ja hakkama tegutsema.

 

Kuidas olla edukas ja rõõmus

Viimasel ajal on mu elus juhtunud päris palju uut ja põnevat. Ma olen kohtunud paljude uute inimestega, omandanud uusi oskusi, teadmisi ja saanud hulga kasulikke kogemusi.

See, millest ma täna tahan jutustada, on mina ja sportmängud. Kõlab päris intrigeerivalt. Selge on muidugi see, et eriti spordikauge inimene ma ei ole, kuid mingi võistlev harrastussportlane ka kindlasti mitte. Mulle pole kunagi meeldinud spordis teistega mõõtu võtta ega olla parim jooksja või kaugushüppaja. Muidugi on siin põhjus ka vastavate füüsiliste ja vaimsete eelduste puudusel, et tekiks tahtmine või vajadus võistelda. Kuid ma ei ole ka kunagi osalenud rahvaspordi üritusel või lausa võistlustel. Nii on lihtsalt läinud. Kuid ära iial ütle iial ja just see on minuga juhtunud. Viimase kahe nädala jooksul olen võtnud osa Rae valla mängudel Peetri Spordi meeskonnas nii orienteerumis- kui ka kuulitõuke võistlusest. Ja ma olen olnud nendel väga edukas. Kahjuks või õnneks mitte võistlusprotokollide kohaselt. Edukas olen olnud pigem ikka enda silmis ja enda mõõdupuu järgi. Jah, ma olen uhke, et ma olen saanud hakkama.

Pilt on võetud Rae valla mängude orienteerumisvõistluselt http://raespordikeskus.ee/index.php/2015-11-29-14-15-21/2015-12-10-12-53-54

Muidugi pean üles tunnistama, et päris enda initsiatiiv, plaan ja idee pole see spordivõistlusel osalemine olnud. Aga kui tehakse põnev ettepanek, siis miks öelda „ei“, kui saab öelda „jah“. Antud juhul olen ma end nimetanud meeskonna „halastussportlaseks“. Kui minust palju paremate füüsiliste eeldustega inimesed pole saanud meeskonna eest mõnel mängude etapil võistelda, siis olen olnud meeskonnale abiks.  Muidugi alati olen „jah“ sõna öeldes enda kaitseks välja käinud vana hea spordislogani - tähtis pole võit, vaid osavõtt. See on andnud juurde palju julgust. Kuigi samas, mis julgust peab olema, et rahvaspordi üritusest osa võtta? Paraku on seesama võistlusmoment hirmutanud nii mind ja ma arvan, et paljusid teisi ka. Mõttekäik on siis umbes selline – ma ei tea… Ma pole üldse mingi sportlane. Ma ei saa hakkama ja ma pole parim. Kui ma pole parim, siis vist ei ole mõtet üldse välja tulla. Kuidas ma teisi alt vean, kui ei saavuta teistega (ilmselgelt paremini treenitud ja paremate eeldustega kaasvõistlejatega) võrreldes väga häid tulemusi. Ah ma parem siis ei proovigi.

Päris kentsakas mõttekäik, kui see on kirja pandud. Seega mida siis on karta? Mitte midagi. Kui ei proovi, siis ei saa ka teada. Mina proovisin ja sain teada, et päris äge on. Panin kirja mõned lihtsad algaja rahvasportlase tähelepanekud, mida silmas pidada kui minna rahvaspordiüritusele või kui üldse sporti teha.

1.    Püstita eesmärk. Isegi kui sa enda jaoks iseendaga võistled, siis pead ikka endale eesmärgi püstitama. Orienteeruma minnes seadsin endale eesmärgiks läbida rada 45 minutiga, kuna võistlusjuhendis oli öeldud, et rajal oleku aeg jääb nii 20-60 minuti vahele. Kuna ma tõesti jooksja ei ole, siis arvutasin, et kiirkõnniga peaks läbima ligi 4 km orienteerumisraja vabalt 45 minutiga.  Minu lõppaeg oli 40 minutit. Ma olin parem kui arvasin, sest ma ikka pingutasin ja jooksin/sörkisin oma meeskonna nimel. Meeskonnale mõtlemine motiveeris eriti pingutama. Saavutatud tulemus tegi muidugi rõõmu, olin ju oma eesmärgi täitnud. Pärast võistlust kõigi teiste tulemusi vaadates sain ma muidugi veel ühe ehtsa ebasportliku rõõmu osaliseks – ma ei olnudki üldarvestuses kõige viimane või üldse mitte viimaste seas. Nii et eesmärgist on kasu, sest see sunnib pingutama.

2.    Keskendu ja ära rapsi. See õppetund tuli väikese ebaõnnestumise kaudu. Kuulitõukes või kuulijännis, nagu seda võistlust Rae valla mängudel kutsutakse, läbisin ma etteantud visked liiga kiiresti ja ilmselgelt oleks ma rahulikumalt toimetades kokku mõned meetrid rohkem tõuganud. Kahjuks sain ma sellest alles siis aru kui olin lõpetanud oma meeskonnast esimesena ja jälgisin teisi meeskonna liikmeid võistlemas. Teisi võistlejaid jälgides panin tähele, et heiteks valmistuti rohkem ja üldse oldi kuidagi kaalutlevam ning tulemused olid ka paremad. Seega parem võtta rohkem aega, kui kiirustades rapsida.

3.    Hea tuju. Sportlikel väljakutsetel on see vältimatult vajalik. Neil kahel võistlusel mul tujuga probleeme ei olnud. Kuid vahest on juhtunud, kui peab minema lihtsalt trenni, õue kõndima või rattaga sõitma, siis paha tuju pärast on see jäänud tegemata. Samas kui olen end ületanud ja siiski läinud, siis millegipärast trennist tulles pole ka paha tuju enam olnud. Eks ole see ka teaduslikult tõestatud, et füüsiline aktiivsus mõjub vaimule positiivselt. Teisipidi aitab hea tuju sportimisele kaasa, kuidagi kergem on harjutusi sooritada.

4.    Õiged riided. Öeldakse ju, et pole halba ilma, vaid on vale riietus. Sportides peab olema mugav. Riided ei tohi pigistada, soonida, käed-jalad peavad vabalt liikuma. Rahvasportlasena ei pea olema mingit eririietust, kuid kasuks tuleb kindlasti kui on olemas heast materjalist spordiriided.  Lihtsalt sobiv riietus lisab liikumisele rõõmu juurde. Muidugi peab meeles pidama, et trenni ei tee mitte riided ega varustus, vaid inimene.

5.    Hea toit. Kui sporti teha, siis peab sööma, aga mitte vahetult enne. Ausõna, kui oled kõhu täis puginud ja hakkad ennast kohe liigutama, siis hakkab paha. Parem on süüa paar tundi enne trenni. Kui vahetult enne trenni on vaja süüa, siis pigem midagi kergemat. Söömise kohta on netis olemas sadu artikleid. Nii, et sellel teemal pikalt ei peatu. Soovitan ise lugeda ja katsetada ning leida enda jaoks õige toitumisviis. Remargina tahan siin öelda, et kui kaalust on vaja alla võtta, siis paraku on kaalulangetamise võti õiges toitmises ning treening ainult toetab seda. Kui hakata treenima või liikuma eesmärgiga kaalust alla võtta, peab sellega alati kaasnema söödavate kalorite hulga piiramine. Samas kui seda ei suuda, siis parem on olla treenitud paks kui lihtsalt paks. Igal juhul tervislikumJ

6.    Hea jook on vesi. Minu arvates ei vaja harrastussportlane mingeid erijooke. Samas õlle kohta lugesin kuskilt, et see on parim taastusjook. Ilmselt ikka mõõdukas koguses. 

7.    Lahedad inimesed. Just meeskonna liikmete toetus on aidanud mul saada üle võistluspelgusest, pannud andma endast parimat ja lasknud tunda rõõmu oma saavutuste üle. Lisaks muidugi uued tuttavad. Ka varasemalt olen läbi spordi leidnud omale uusi sõpru. Ausalt öeldes on inimesed, kes treenivad ja teevad sporti lihtsalt enda rõõmuks ja tervise hüvanguks, väga ägedad, lahedad ja toetavad kaaslased.

 

Absoluutne boonus kõige selle juures on terve välimus, rõõmus meel ning parem ajutöö. Sportimine ja liikumine värskes õhus on vaieldamatult olnud oma tervise ja töövõime hüvanguks veedetud kvaliteetaeg. Kõik kokku lubab mul väita, et ma olen õnnestunud ja edukas. Eriti uhke olen ma selle üle, et mul on olnud julgust öelda „jah“ väljakutsetele ja olen end proovile pannud uutes olukordades.

Nii, et õue ja liikuma!

Kuidas kaugel maal hakkama saada? (Guatemala)

 

 

Eelmise aasta suvel otsustasime sõbrannaga minna kahekesi Guatemalasse kuuks ajaks seiklema. Nii enne kui ka pärast reisi sain mitmete tuttavate poolt üllatunud pilkude osaliseks. Paljudele tundus uskumatu, et 2 naist lähevad omal käel nõnda kaugele ja teistsugusesse kultuuriruumi. Ehk tulevad Sullegi esimesena mõttesse kõik need telekast nähtud õnnetusterohked reisid Kesk-Ameerikasse, kuid reaalsus näitas meile hoopis teistsugust külge sealsest maailmast.
 

Raamat, mille pärast me Guatemalasse saatusime.

 Iseenesest ei ole omal käel reisimises midagi keerulist – lähed internetti ning alustad otsinguid: esmalt lennukipiletid, seejärel hotellid ning viimaks vaatad üle vaatamisväärsused. Ära jääb tüütu vaev suhelda reisibürooga kui ka vahendustasude maksmine. Ise oma reisikava koostamisel on mitmeid eeliseid. Kogu reisile eelneva aja saab lugeda nii netist kui ka raamatutest teiste reisisellide lugusid, vaadata pilte ja videosid ning unistada enda reisist. Nõnda saab juba eelaimduse, mis sind reisil ootama hakkab. Kohati meenutab see tegevus tänaval võõrasse hoovi piilumist – veidi näed ja saad aimata, kuidas keegi elab, kuid päris tuppa sisse sind siiski ei lasta veel. Eeltöö olulisus tõuseb esile eriti siis kui reisi kestvus ja uue maa avastamiseks planeeritud aeg on napid. Sellisel juhul tuleb sihtkoht ja sealsed vaatamisväärsused ning nende juurde minekuks kuluv aeg endale eelnevalt väga selgeks teha.

 

 

Reisi täielikuks õnnestumiseks on kõige olulisem hea reisikaaslane. Selleks, et leida endale sobiv reisikaaslane, tuleb teha kompromisse ning ka ise olle avatud meelega. Ka reisil olles kehtib Eesti vanasõna: Käitu teistega nii nagu tahad, et sinuga käitutakse. Hea reisikaaslase leidmisel tuleb lähtuda väga paljudest teguritest – väärtused ning väärtushinnangud, suhtumine rahasse ning selle kulutamisesse, huvid ning kultuuritaust ja ka vaimne ning füüsiline valmisolek. Kindlasti peab iga reisiselli iseloomustama järgnevad omadused: seiklushimu, julgus, organiseerimis- ja otsustamisvõime, paindlikkus ja oskus teistega arvestada. Kohati võib tunduda, et hea reisikaaslane on sinuga 100% samasugune inimene, kuid päriselt nii ju ei ole. See, kes otsib enda klooni, peab paraku leppima iseenda seltskonnaga.

 

Jutaga satub alati seiklustesse ja kui on riigilippu vaja, siis ostetakse see ka poe seinalt ära.



 

Minu jaoks on üks olulisemaid reisikaaslase omadusi see, et kaaslane ei viriseks. Äärmiselt ebameeldiv on reisida inimesega, kes pidevalt kaebleb, vingub ja süüdistab teisi. Oma käel peal reisides vastutab igaüks oma reisi õnnestumise eest ise – kedagi teist sul süüdistada niikuinii ei ole. Sellistel reisidel tuleb vaadata iga olukorda kui uut kogemust. Valmis tuleb olla igasugusteks ebamugavusteks alates pikkadest sõitudest ebamugava ühistranspordiga kuni odavate öömajade interjööridega, mis broneerimissüsteemis nägid palju paremad ja uuemad välja. Nii mõnedki korrad märkasin end reisil olles põdemas, et olime hotelli valikuga eksinud ning see mis meid ees ootas polnud ligilähedanegi Booking.com avaldatud piltidele. Küll aga tuleb sellistes olukordades mõista, et kõik see on ajutine ning järgmine öömaja võib juba parem olla. Samuti on oluline küsida, kas antud olukorda saab ja tasub muuta – kui ei saa või ei viitsi, siis tuleb leppida ning võtta halvast olukorrast parim. Kui nõndaviisi iga olukord läbi analüüsida, siis on sisemine rahu kiire tulema. Tuletan siinkohal ka meelde, et väsimus ning nälg panevad kõik kohad koledamana ja olukorrad hullemana paistma ning tüli reisikaaslaste vahel on sellisel juhul kerge tekkima.




 

Mida teha siis, kui oled oma kaaslasega reisil tülli läinud? Esmalt tuleb võtta aeg, et puhata, end jahutada/soojendada ning süüa; seejärel istuda kaaslasega maha ning rääkida. Kindlasti on oluline anda ka üksteisele ruumi omaette olemiseks, sest 24/7 teise inimesga koos olla on väljakutse meile kõigile. Kõik see võib kõlada kui abielunõustamine, kuid sõbraga reisile minek on kohati isegi raskem kui abielus olemine. Tavaelus ei puututa nii palju kokku ja ka oma abikaasaga ei pea sa 24/7 ninapidi koos olema – kõik see aga juhtub reisil olles.
 

 

Kuidas võõras riigis hakkama saada? Kaugelt vaadates on kõik võõras meile hirmutav ning võib isegi öelda keeruline. Kohale jõudes võid aga endalegi imestuseks avastada, et kõik on palju arusaadavam kui arvasid. Kohalikud on ju siiski inimesed. Ja uskuge enamus inimesi on üldiselt nõus sulle teed näitama ja abistama. Lisaks on ju teada, et  parem võimalus uue kultuuriga tutvumiseks on kohalikega suhelda. Nemad kannavad edasi selle maa hinge ning elu, mida mitte ükski giid ega reisiraamat ei suuda edasi anda. Sealjuures annab kohaliku keele oskamine mitmeid eeliseid. Kui keelt ennast ei suuda täiesti selgeks õppida, siis kasvõi mõne viisakusväljendi endale selgeks tegemine ei tohiks olla midagi üleloomulikult rasket. Sama oluline kui on suhtlus kohalikega on ka suhtlus teiste ränduritega. Teistelt omasugustelt saab vajalikku infot sihtkohtade, majutusasutuste ja eluolu kohta. Kindlasti peab olema ettevaatlik inimeste pimesi uskumise juures, kuna „hea toit“ või „mugav öömaja“ tähendab kõigi jaoks erinevat. Kuid igasugune info on oluline ning teistega suhtlemine täidab päeva rõõmuga.

Atitilani järve ääres Santiago turul

 

Minult on mitmeid kordi küsitud, kas me ei karda – kaks naisterahvast üksinda rändamas. Vastus on lihtne: kui hoiad end ise, siis hoiab sind ka maailm su ümber. Me hoiame kinni esmastest ohutusjuhenditest, väldime pimedas ja tundmatutes kohtades liikumist, ei tarbi ülemäära alkoholi ja usaldame enda sisetunnet. Pigem karta, kui kahetseda, kuid ka liigne hirm võib ohtlik olla. Oma osa on ka väljanägemisel, me riietume praktiliselt ja tagasihoidlikult, kanname pigem vähem ehteid ning oleme tagasihoidlikud. Naistel, kes üksi reisivad, soovitan kanda abielusõrmust (või selle laadset sõrmust), kuna sel juhul saab tülitajatele öelda, et abikaasa puhkab hotellis ja tuleb kohe järgi.
 

 

 

Esmane ettevaatus on küll oluline, kuid samas ei tohi ka liigselt karta. Vahel tuleb võtta ette tegevusi ning sattuda olukordadesse, mida võib-olla igaüks ei söandaks ette võtta. Livingstonis sattusime rääkima ühes kallis resort hotellis puhkava daamiga, kes oli siiralt üllatunud, et me sööme pidevalt kohalikes toidukohtades ja ostame kohalikelt turgudelt söögipoolist. Daam avaldas imestust, sest tema jaoks oli juba ime see, kui neile korra Guatemala toitu pakuti ja nad pärast selle söömist ellu jäid. Ma usun, et kui kohalikud inimesed saavad iga päev enda toitu süüa ja jäävad sealjuures ellu ega kannata pideva kõhulahtisuse all, siis oleme ka meie ohust väljas. Meie jaoks on täiesti tavaline süüa kohalikes söögikohtades, et saada osa konkreetse maa kokakunstist. Kindlasti tuleb pöörata suuremat tähelepanu hügieenile süües vaid töödeldud toitu, pesta käsi piisavalt tihedalt ning väikese kange napsuga end turgutada. Seega liigne hirm ei tohiks olla põhjuseks kohalikust kultuurist ilmajäämiseks.

 



Mehhikos reis läbi vasekanjoni Chihuahuast Los Mochi

 Üks segadusse ajavamaid situatsioone, mis reisil ette võib tulla, on ühistranspordi süsteemidest aru saamine. Tihtilugu ei ole punktist A punkti B saamine üldse nii lihtne, kui ta esmapilgul paistab. Hea õnne korral on võimalik internetist saada infot juba enne reisi, kuid enamasti tuleb süsteem endale selgeks teha kohapeal olles. Oluline on suhelda ümberringi olevate inimestega ning rahulikult end väljendada – lõppude lõpuks lahenevad kõik probleemid. Kaks aastat tagasi Mehhikos olles pidime reisima ühest linnast teise rongiga. Reisile eelnevalt olime internetist välja uurinud, et kahe linna vahel sõidab vaid 2 rongi – üks n.-ö kohalike rong ning teine n.-ö turistirong. Kuna kohalike rong oli odavam, siis valisime selle ning käisime veel päev enne rongile minekut rongijaamas üle küsimas, mis kell ja kust see rong läheb. Kuna rongijaamas erilist infot väljas polnud, siis vesteldes ümberkaudsete kohalikega tuli välja, et rongijaamas peaks kohal olema hiljemalt kolmveerand kuus. Hotelliomanik tellis meile takso kella kuueks ning pobises midagi hispaania keeles. Kuid kuna me sel ajal veel hispaania keelt ei osanud, siis ei saanud me ka aru, mida ta pomises. Reisipäeva hommikul jõime me kolmveerand kuus rahulikult enda toas kohvi kui ma äkitselt mingil ajendil 10 minutit enne kuut püsti tõusin ja teatasin, et nüüd lähme. Takso oli õnneks varem juba hotelli juurde saabunud ning me kihutasime rongijaama. Saabudes rongijaama juhatasid kohalikud meid joostes rongi peale. Niipea kui olime rongile astunud, hakkas rong liikuma. Rongis olnud kohalikega rääkides selgus, et mitte mingisugust turistirongi polegi olemas ja et see on ainus rong. Vaatasime korra üksteisele otsa ja ei tahtnud isegi mõelda, et mis siis kui? Vahel on kasulik minna vooluga kaasa ning usaldada saatust.

Chichicastenango turul

Kuidas toimetada reisil olles rahaga? Üldjuhul turvalisem on maksta sularahas. See ei tähenda, et peaks kogu vajamineva raha juba kodunt kaasa võtma või kohe kohale jõudes panga automaadist. Tänapäeval on enamikes riikides täiesti toimivad ATM-id ja seega on võimalik oma sularaha tagavarasid täiendada. Muidugi peab omale kohapeal selgeks tegema, kus on turvalised kohad raha välja võtta. Lisaks peab teadma ka seda, et Kesk-Ameerikas on ATM välja võetaval sularaha hulgal limiidid ehk siis kui on vaja väga suurt hulka sularaha, siis ei pruugi seda kohe saada.

 

Maksmisel on otstarbekas kotist välja võtta vaid niipalju raha, kui maksmiseks kulub. Turul kauplemisel on see lausa reegel number üks, sest kui turumüüja näeb, et sul on rohkem raha, siis hakkab ta sulle ka oma muud kaupa pakkuma eesmärgiga saada kogu su raha omanikuks. Siit ka väike nipp kauplemiseks: kui kaupled hinda, siis näita oma viimaseid veeringuid ja ütle kurva näoga, et sul pole rohkem. Mõnikord veab ja selle tagajärjel saab allahindlust. Guatemalas käisime koos oma hispaania keele õpetaja Magdaleenaga Atitilani järve ääres asuva Santiago linna turul. Ostsime sealt endale mõningaid suveniire ning kauplemise alguses sosistas meie õpetaja meile, kui hind liiga kõrge oli. Soovisin endale maiade kalendri tikandit soetada, kuid selle alghind oli ikka äärmiselt kõrge. Viimases hädas näitasin neile väikeseid rahatähti ja ütlesin, et see on kõik, mis mul on. Tehing sai sooritatud ja kaup vahetas omanikku. Õpetaja vaatas kõrvalt suurte silmadega meie kauplemisviisi ning kasutas hiljem isegi sama nippi. Vahel on ka turistidel kohalikele nii mõndagi õpetada. Muidugi on turul ostlemiseks tarvis tugevat närvikava ning kauplemisoskust. Kui esimeste ostudega saad kindlasti pügada, siis kogemustepagasi täitudes määrad juba ise hinna. Kauplemise põhireegel on aga see, et kauplema võib hakata alles siis kui sa päriselt tahad asja osta. Vastasel juhul võid müüja välja vihastada või tahte vastaselt osta asju, mida ei vaja. Kui soovid niisama ringi vaadata, siis lase müüjatel endale kaupa tutvustada, sest nõnda saab kauba kohta väärtuslikku infot: kuidas on ese toodetud, kas see on kohalik, kust on tulnud selle tarbeks ideed ja mis traditsioonid selle taga on.

 

 

Reisimine avardab kindlasti su vaadet maailmale ning kätkeb endas põnevaid olukordi, kuid mis mind alati rändamise juurde tagasi toob on kohalolek. Reisides naudid sa iga hetke ning keskendud reaalsele kohalolule selles hetkes. Iga hetk on uus ning iga olukorraga tuleb eraldi tegeleda, ei tasu liigselt mõelda minevikule ega tulevikule, sest olemasolev hetk praegu on oluliseim. Kindlasti aitab sellele seisundile kaasa võõras keskkond, kus tähelepanu peab olema teravam kui kodus – silmad ja kõrvad peavad olema kogu aeg lahti, sest vaid nii märkad, mis on su ümber ning kaitsed end ohtude eest. Tähtsaim on väärtustada seda hetke, kus oled, ning tänada maailma, et ta on sulle selliseid võimalusi pakkunud.
 

 

Kuidas saada ei-st jah?

Filmi „Yes Men“ süzee on lihtne: filmi peategelane Carl Allen on hiljuti on tüdruksõbrast lahku läinud ja elus pettunud pangaametnik, kes kõigile ja kõigele „ei“ ütleb, jäädes ilma nii sõpradest kui peaegu ka tööst. Ühe vana kolleegi õhutusel läheb ta ühele seminarile, mille sisuks on nn „jah“ ütlemine. Carl otsustab proovida ning kodutule abi pakkumisest (ehk „jah“ ütlemisest) saab alguse pead pööritav sündumuste jada. Olen täheldanud, et eestlane on pigem „ei“ inimene ning tema veenmine „jah“ ütlema polegi nii lihtne.  Miks see nii on?

Me kardame muutusi, me kardame, et kui ütleme „jah“, siis tuttav turvaline olukord hajub ning oleme silmitsi uue ja tundmatuga. Lihtsam on jätkata vanu mustreid ja sisse käidud radu. Jah, mõneti ongi see õige, sest pole mõtet ummisjalu tormata tundmatusse, kuid teadvustatud riskide võtmine on vajalik. Muutused kätkevad endas nii ohtu kui ka võimalusi - võimalusi arenguks. Me ei arene, kui jääme pidama mugavustsooni. Seda nii äris kui ka muudes tegevustes. Oled tähele pannud, et kogu aeg ühtemoodi treenides muutuvad harjutused lihtsaks, kuid tulemused enam ei parane? Keha on harjunud uue olukorraga ja ei pinguta enam. Sama on ka ajuga - tehes kogu aeg samu asju muutub aju laisaks nii tööl kui ka eraelus. Me tahame muutusi, kuid kardame neid.

Muutuse psühholoogia

Tegelikult on muudatuste juhtimine lihtne kui tead n.-ö muutuste psühholoogiat. Seda iseloomustab kõige paremini muutuste ratas ehk muutuste lõputu ring. 

Suurema osa oma elust veedame mugavuse faasis. Selles faasis on hea kindel olla. Alati on teada, mis järjekorrras midagi juhtub, kuidas tööülesanded täidetud saavad ja inimestega suhtlus toimub. Kõik on kontrolli all, kuid midagi ei muutu. Kurdame, et elu on igav, nuriseme ja vingume. Midagi ei võta ette ka. Kõik on nagu hästi, aga rahulolu ikka ei ole. Sellest hetkest alates tuleb olla tähelepanelik ja valmis. Nüüd algab muutus! Seda näidatakse, pakutakse, sellest räägitakse. Aga me ei usu. See on vastupanu faas ehk see kurikuulus „ei“. Me ei taha uusi tööülesandeid, uusi olukordi, töökoha muutust, uusi tutvusi, uusi avastusi. Me kardame kaotada kontrolli olemasoleva üle. Tunded, mis tekivad, on hirm, viha, reedetus, kahtlus. Tekib hirm muutuse ees. Mis selle vastu aitab? Organisatsiooni juhtidele soovitakse muutustest võimalikult palju rääkida. Mina juhina olen kasutanud lisaks otsest küsimist, mis on see, mida sa kõige rohkem kardad? Coachingus on selle kohta isegi olemas üks ülesanne, mis aitab nii tööl kui kodus.

Ebameeldiva või häiriva olukorra kaardistamine

•  Kas see, mida ma arvan ja usun, on realistlik ja loogiline?
• Kas tegelikkuses on see probleem/häiriv asjaolu suurem või väiksem sellest, mida ma ette kujutan?
• Kas 6 kuu pärast on olukord sama hull?
• Mis on juhtunud kahe aasta pärast?
• Milline on halvim võimalik stsenaarium mis juhtuda võib?
• Kui see olukord on välja kannatamatu, kui tõenäoline on, et ma lähen hulluks?
• Kui see asi juhtub kellegi teisega, siis kuidas ma seda olukorda hindan?
• Mis nõu ma talle annan?
• Mis nõu ma endale annan?

Vastupanu faasile järgneb muutus ehk kaasaminek uuega. See on „jah“ ütlemine; see on põnev. Õpitakse, kogetakse uusi töid, tegemisi, asju - tekib huvi, lootused, ootused aga ka kahtlused, pettumus. Igal juhul toimub edasiminek. Oluline on teadvustada suunda, sest sihitu edasiminek toob kaasa pettumuse. Muutuste keskel olemine nõuab eesmärkide selgitamist ja inimeste innustamist tegudele. Oluline on hoida motivatsiooni.

Kui muutus on toimunud, saabub leppimise faas. Teisisõnu võetakse uus omaks. Siinkohal on alati vajalik muutuste toimumist tähistada. On kindlaks tehtud, et väikeste võitude tähistamine loob head eeldused edasisteks edusammudeks ja innustab edasi pingutama. Seega pane tähele väikeseid võite! Juht saab töötajaid kiita, premeerida või mõnel muul tähelepanu ja tänu jagada. See on väga oluline. Kindlasti tuleb teha kokkuvõte sellest, kuidas järgmine kord veelgi paremini saab. N.-ö võidulainel võtavad inimesed kriitikat ja vigade parandusi paremini vastu. Oluline on parandamist vajav kohe kirja panna ja vajadusel nuputada ka lahendusi, sest kohe on kohal saatanlik mugavusfaas, millest ei taha keegi jälle välja tulla. Kõik algab otsast peale.

Lihtne ja mugav on öelda uutele olukordale, ettepanekutele, lahendustele „ei“. Kuid mis siis, kui prooviks teisiti: ütleks koguaeg „jah“, nii nagu tegi Jim Carrey tegelane Carl filmis „Yes man“. Ehk satuks meiegi teele rohkem võimalusi ning uusi olukordi. Küll aga tuleb ette hoiatada, et alati „jah“ ütlemine ei ole ka põhjapanev lahendus ning seetõttu peab nentima, et ka „ei“ ütlemine on teatud olukordades vajalik. Küll aga tuleb see tasakaal kõigil endal leida. Soovitan vaadata see film lõpuni ja mõelda kui palju kaotame oma elust võimalusi öeldes „ei“ ja palju on võita öeldes „jah“.

Ütle „jah“ ja avasta elu!

Kuidas alateadvus meie edukust mõjutab

On hämmastav, kuidas meie eesmärkide saavutamist piiravad alateadlikud uskumused. Uskumused mõjutavad igat meie eluvaldkonda: tööd, pereelu, sõprussuhteid, tervist, vaba aega jne. Oled ehk vahel mõelnud, miks sind ümbritsevad just sellised inimesed või miks sa valid poest just sellist kaupa nagu sa valid? Mille järgi tegid sa otsuse? Kas sind on mõjutanud väline reklaam või sisemised tegelikud vajadused? Kas laseme end mõjutada või vastutame ise oma valikute eest?

Uskumused pärinevad enamasti meie perekonnast aga ka ühiskonnast, milles oleme kasvanud ja arenenud. Sageli me ei märkagi neid tõekspidamisi - need lihtsalt on. Patust puhas ei ole ka koolisüsteem, näiteks on tubli laps see, kes õpib ainult viitele ja kuulab õpetaja sõna. Selle tulemuseks on väga tublid palgatöötajad, kuid kahjuks ei saa neist tublidest lastest kunagi riskialteid ettevõtjaid. Ettevõtjad sirguvad enamasti nendest „pahadest poistest“, kelle hinded olid keskmise koolipoisi omad. Nendel ei olnudki lootustki saada õpetaja heakskiitu. Seetõttu polnud neil vajadust olla tubli ja hea ning neis kasvas julgus riskida ja ebaõnnestuda.

Öeldakse, et maailm algab iseendast ja nii ka maailma muutmine. Kõige raskem on seda iseendale tunnistada. Lihtsam on ju loota, et muutuvad kas teised või keskkond me ümber. Tegelikkuses ega ikka ei muutu. Eestlasel on komme koguaeg vinguda küll tänase ilma, valitsuse kui ka halbade naabrite üle. Kuid kui küsida, mida sa ise oled oma olukorra parandamiseks teinud, siis jäädakse kohmetunult vait ja natukese aja pärast hakkab uuesti, mina teeks küll, aga... Miks sa siis ei tee? Mis takistab sind omaenda elu paremaks muuta? Lihtne on lükata vastutus teiste õlule. Muutumine algab endast. Kuid muuta saab vaid seda, millest aru saad.

Kust alustada enda muutmist? Reeglina peab olema selleks eesmärk, sest muutumine on liikumine ja kui tahta muutuda teistsuguseks, siis see tähendabki eesmärgi seadmist, kuhu poole suunduda. Järgmise sammuna tuleb aru saada, kus sa hetkel asud. Samuti on hea mõista, millised uskumused su elu mõjutavad. Kas need aitavad sul edasi liikuda või on hoopis peidetud takistuseks. Kui see on selge, siis saab hakata kujundama oma teekonda.  

Selleks, et saaksid lihtsamalt oma elu mõjutanud uskumusi paika panna, jagan sinuga küsimustikku, mille leidsin Rebecca Linder-Hintze raamatust „Tervenda oma perekonnalugu“.

Vasta väidetele ei või jah. Kuidas ja kas need väited su elu mõjutavad/ on mõjutanud?

	jah	ei
Raha kohta
Edukaks olemine tähendab palju raha.
Raha teenimiseks peab kõvasti töötama, muidu ma ei vääri seda.
Inimene on seda parem, mida rohkem ta töötab ja vähem enda peale kulutab.
Liiga palju raha võib inimese uhkeks muuta ning Jumal võib selle eest karistada ja kõik ära võtta.
Parem püüda vähesega läbi ajada, sest liiga palju tähendab ahnust ja ülemäärast kulutust.
Vaesed inimesed on head. Rikkad on halvad.
Rikkad on paremad inimesed. Vaesed on halvad.
Jumal armastab sind rohkem, kui võitled raskustega, annad teistele kõik ära ega jäta midagi endale.
Kõik, mis sul on, tuleb teistele anda, midagi ei tohi endale jätta.
Rahast tuleb kõvasti kinni hoida, muidu jääd ilma.
Universumis ei jätku kõigile kõike küllalt. Oma osa kättesaamiseks peab võitlema.
Pead olema säästlik ja ettevaatlik, sest kõigile ei jätku.
Kui sul on küllalt, jääb keegi teine ilma.
Sa ei vääri seda, mis sul on.
Tervise ja füüsilise heaolu kohta
Inimesed, kes haigeks jäävad, on nõrgad ja viletsad.
Kõige paremad inimesed haigestuvad kõige hullemasse tõppe.
Sporti peab tegema, et olla oma peres või maailmas väärtuslik.
Pead olema sale, et olla piisavalt hea.
Peaksid juurde võtma, et olla küllalt hea - kondibuketid on halvad.
Väärtuslik olemiseks pead noor välja nägema.
Parem olla vanem ja targem. On hea, kui õigest east vanem tundud.
Ilus olla on halb. Ilusad inimesed ei ole nii targad ja andekad kui sina. Ilusatel tüdrukutel (või poistel) läheb kehvasti.
Pead olema silmapaistvalt ilus, muidu pole sa küllalt hea.
Hariduse ja karjääri kohta
Väärtuslik oled siis, kui oled kesk- ja kõrghariduse saanud korralikus koolis.
Haridus ja professionaalsus on olulised ning osutavad, kes on kellest parem.
Sa oled parem inimene, kui juhid teisi.
Sa oled parem inimene, kui ei tegele juhtimisega.
Juhid on seotud poliitikaga ning on halvad.
Teiste toetusele ei saa loota.
Sind kasutatakse pidevalt ära.
On hea, kui sa karjääri ei tee. Auahnus on halb.
Vaimsuse kohta
Jumal armastab mind, kui võitled raskustega, annad teistele kõik, mis sul on, ega jäta midagi endale.
Inimesed, kes kirikus ei käi, on halvad (need, kes sinuga samas kirikus ei käi, on halvad).
Jumal ei armasta sind, kui eksid; tegelikult ta isegi karistab sind.
Inimesed, eks usuvad jumalat ja käivad kirikus, ei ole nii teadlikud ja targad nagu sina.
Jumalat ei ole olemas.
Jumalat tuleb karta, muidu ta karistab sind.
Jumal armastab ühtesid inimesi rohkem kui teisi.
Sina pole jumala jaoks oluline.
Sina oled jumalale olulisem kui teised.
Kui käid kirikus, siis oled piisavalt hea.
Parem on olla õnnetu.
Suhete kohta
Parem on kõigega ise hakkama saada, sest kui teised sind aitavad, oled järelikult nõrk ja andetu.
Pead igale poole õigeks ajaks jõudma. Kui hiljaks jääd, oled halb.
Naised on meestest vähem väärtuslikud. Või: Mehed on vähem väärt kui naised.
Mehed on paremad kui naised. Või: Naised on paremad kui mehed.
Mehi ei saa usaldada. Või: Naisi ei saa usaldada.
Mõni rass on teistest parem.
Kodu tuleb korras hoida, muidu sa pole küllalt hea.
Teiste vajadused on tähtsamad kui su enda omad.
Suhted teevad haiget, nii et üksi on parem.
Abielu on halb.
Armastus teeb haiget.

Nüüd analüüsi ja mõtle, kas need uskumused on sind elus edasi aidanud või on olnud hoopis takistuseks su eesmärkide saavutamisel? Kui oled mõistnud, kus asud ja mis sind mõjutab, võid hakata enda teekonda muutuste poole kujundama. 

Edukat eesmärgi püstitamist!