Filmi „Yes Men“ süzee on lihtne: filmi peategelane Carl Allen
on hiljuti on tüdruksõbrast lahku läinud ja elus pettunud pangaametnik, kes
kõigile ja kõigele „ei“ ütleb, jäädes ilma nii sõpradest kui peaegu ka tööst.
Ühe vana kolleegi õhutusel läheb ta ühele seminarile, mille sisuks on nn „jah“
ütlemine. Carl otsustab proovida ning kodutule abi pakkumisest (ehk „jah“
ütlemisest) saab alguse pead pööritav sündumuste jada. Olen täheldanud, et eestlane
on pigem „ei“ inimene ning tema veenmine „jah“ ütlema polegi nii lihtne. Miks see nii on?
Me kardame muutusi, me kardame, et kui ütleme „jah“, siis tuttav
turvaline olukord hajub ning oleme silmitsi uue ja tundmatuga. Lihtsam on
jätkata vanu mustreid ja sisse käidud radu. Jah, mõneti ongi see õige, sest
pole mõtet ummisjalu tormata tundmatusse, kuid teadvustatud riskide võtmine on
vajalik. Muutused kätkevad endas nii ohtu kui ka võimalusi - võimalusi
arenguks. Me ei arene, kui jääme pidama mugavustsooni. Seda nii äris kui ka
muudes tegevustes. Oled tähele pannud, et kogu aeg ühtemoodi treenides muutuvad
harjutused lihtsaks, kuid tulemused enam ei parane? Keha on harjunud uue
olukorraga ja ei pinguta enam. Sama on ka ajuga - tehes kogu aeg samu asju
muutub aju laisaks nii tööl kui ka eraelus. Me tahame muutusi, kuid kardame
neid.
Muutuse psühholoogia
Tegelikult on muudatuste juhtimine lihtne kui tead n.-ö muutuste
psühholoogiat. Seda iseloomustab kõige paremini muutuste ratas ehk muutuste
lõputu ring.
Suurema osa oma elust veedame mugavuse faasis. Selles faasis on hea kindel olla. Alati on teada,
mis järjekorrras midagi juhtub, kuidas tööülesanded täidetud saavad ja
inimestega suhtlus toimub. Kõik on
kontrolli all, kuid midagi ei muutu. Kurdame, et elu on igav, nuriseme ja
vingume. Midagi ei võta ette ka. Kõik on nagu hästi, aga rahulolu ikka ei ole. Sellest
hetkest alates tuleb olla tähelepanelik ja valmis. Nüüd algab muutus! Seda
näidatakse, pakutakse, sellest räägitakse. Aga me ei usu. See on vastupanu
faas ehk see kurikuulus „ei“. Me ei taha uusi tööülesandeid, uusi olukordi,
töökoha muutust, uusi tutvusi, uusi avastusi. Me kardame kaotada kontrolli
olemasoleva üle. Tunded, mis tekivad, on hirm, viha, reedetus, kahtlus. Tekib
hirm muutuse ees. Mis selle vastu aitab? Organisatsiooni juhtidele soovitakse
muutustest võimalikult palju rääkida. Mina juhina olen kasutanud lisaks otsest
küsimist, mis on see, mida sa kõige rohkem kardad? Coachingus on selle kohta
isegi olemas üks ülesanne, mis aitab nii tööl kui kodus.
Ebameeldiva või häiriva olukorra kaardistamine
- Kas tegelikkuses on see probleem/häiriv asjaolu suurem või väiksem sellest, mida ma ette kujutan?
- Kas 6 kuu pärast on olukord sama hull?
- Mis on juhtunud kahe aasta pärast?
- Milline on halvim võimalik stsenaarium mis juhtuda võib?
- Kui see olukord on välja kannatamatu, kui tõenäoline on, et ma lähen hulluks?
- Kui see asi juhtub kellegi teisega, siis kuidas ma seda olukorda hindan?
- Mis nõu ma talle annan?
- Mis nõu ma endale annan?
Vastupanu faasile järgneb muutus ehk kaasaminek uuega. See on „jah“ ütlemine; see on põnev.
Õpitakse, kogetakse uusi töid, tegemisi, asju - tekib huvi, lootused, ootused
aga ka kahtlused, pettumus. Igal juhul toimub
edasiminek. Oluline on teadvustada suunda, sest sihitu edasiminek toob
kaasa pettumuse. Muutuste keskel olemine nõuab eesmärkide selgitamist ja
inimeste innustamist tegudele. Oluline on hoida motivatsiooni.
Kui muutus on toimunud, saabub leppimise faas. Teisisõnu võetakse uus omaks. Siinkohal on alati
vajalik muutuste toimumist tähistada. On kindlaks tehtud, et väikeste võitude tähistamine loob head
eeldused edasisteks edusammudeks ja innustab edasi pingutama. Seega pane tähele väikeseid võite! Juht saab
töötajaid kiita, premeerida või mõnel muul tähelepanu ja tänu jagada. See on
väga oluline. Kindlasti tuleb teha kokkuvõte sellest, kuidas järgmine kord
veelgi paremini saab. N.-ö võidulainel võtavad inimesed kriitikat ja vigade
parandusi paremini vastu. Oluline on parandamist vajav kohe kirja panna ja
vajadusel nuputada ka lahendusi, sest kohe on kohal saatanlik mugavusfaas,
millest ei taha keegi jälle välja tulla. Kõik
algab otsast peale.
Lihtne ja mugav on öelda uutele olukordale, ettepanekutele, lahendustele
„ei“. Kuid mis siis, kui prooviks teisiti: ütleks koguaeg „jah“, nii nagu tegi
Jim Carrey tegelane Carl filmis „Yes man“. Ehk satuks meiegi teele rohkem
võimalusi ning uusi olukordi. Küll aga tuleb ette hoiatada, et alati „jah“
ütlemine ei ole ka põhjapanev lahendus ning seetõttu peab nentima, et ka „ei“
ütlemine on teatud olukordades vajalik. Küll aga tuleb see tasakaal kõigil
endal leida. Soovitan vaadata see film lõpuni ja mõelda kui palju kaotame oma elust võimalusi öeldes „ei“ ja palju on võita
öeldes „jah“.
Ütle „jah“ ja avasta
elu!
