Lugesin hiljuti saksa-korea päritolu filosoofi Byung-Chul
Hani essee kogumikku väsimuseühiskond ja ära tundmine oli väga suur. Millest
siis Byung-Chul Han kirjutab? Kuna kasutan lugemiseks Elisa raamatuäppi, siis
viiteid lehekülgedele tuua ei saa, aga esitan järgnevalt lühikokkuvõtte.
Esmalt kirjutab Byung-Chul Han sellest, et tänapäeva
haigused pole mitte nii füüsilised kui pigem neuronaalsed: depressioon,
hüperaktiivsus- ja tähelepanu häire (ATH), piirialane isiksushäire ja läbipõlemisesündroom.
Ning need haigused on tingitud positiivsusest. Jah, just liigsest positiivsuse
vohamisest, mis on ületootmine, ülemäärsed saavutused ja liigne kommunikatsioon.
See üleliigsus kurnab, väsitab ja lämmatab. See positiivsuse vähivald küllastab
ja kurnab. Depressioon, hüperaktiivsus või läbipõlemine osutavad ülemäärasele
positiivsusele. Läbipõlemine toimub siis kui ego kuumeneb üle ja seda põhjustab
samasuse liiasus.
XXI sajandi ühiskond on saavutusühiskond. Seda ühiskonda
iseloomustab jaatus, jah ma suudan. Selles ühiskonna mudelis ollakse iseendale
tööandja ehk igal ühel on kohustus Saada iseendaks. See tingib depressiooni
teke. Kurnavat depressiooni ei põhjusta mitte imperatiiv kuuluda iseendale,
vaid saavutamissurve. Läbipõlemisesündroom ei väljenda siis mitte kurnatud
isedust, vaid pigem kurnatud, läbipõlenud hinge. Saavutusühiskonna inimene
ekspluateerib ennast vabatahtlikult. Ta on justkui timukas ja ohver ühes
isiksus. Depressioon on selle sellise ühiskonna haigus, mis kannatab ülemäärase
positiivsuse all. Ta on iseendaga sõdiva inimkonna peegelpilt.
Saavutusühiskonna inimene on iseenda isand ja suverään ehk teda ei sunnikeegi väliselt,
vaid ta ise. Liialdatakse tööga, saavutustega kuni sellest saab pöörane
eneseekspluateerimine.
Ülemäärane positiivsus väljendub ka stiimulite,
informatsiooni ja impulsside liiasuses. Tööhulga kasv nõuab erilist aja- ja
tähelepanutehnikat ehk rööprähklemist. See pole mitte midagi uut, vaid on väga
omane vabas looduses elavate loomade sea, et ellu jääda. Otsides sööki, peab
silmas pidama teisi kiskjaid, et need ei ei saaks osa tema saagist või hoopis,
et ta ise ei lange saagiks. Või vaatama oma poegade järele, samal ajal võimalikke
partnereid eemale ajades. Loomale pole aega tegelda ainult ühe tegevusega ilma,
et ta ei peaks samal ajal tegelema taustaga. Byung-Chul Han märgib, et uusimad
ühiskondlikud arengud ja tähelepanu struktuuri muutus lähendavad inimühiskonda
järjest enam metsikule loodusele. Nii on näiteks kiusamine võtnud pandeemia
mõõtmed. Enam ei tunta muret hea elu pärast, mis hõlmaks ka mõnusat ühiselu,
vaid muretsetakse järjest enam ellujäämise pärast.
Järjest enam surutakse kultuurist välja süvenemist, mis
asendatakse hüpertähelepanuga. Selle tunnuseks on fookuse kiire vaheldumine,
hüpates ühelt ülesandelt teisele, ühelt infoallikalt teisele, ühelt protsess
juurest teise protsessi juurde. Hüpertähelepanu talub igavust minimaalselt, ja seepärast ei lase ta tunda
seda sügavat igavust, mis on vajalik loomeprotsessiks.
Selline rahutu tegutsemine muudab inimese tööloomaks. Inimesed
peavad end koguaeg teostama ja tegutsema. Tööühiskond on individualiseerinud saavutus-
ja aktiivsusühiskonnaks. Aga see ei too oodatud meelerahu, vaid muudab elu hoopis
tühipaljaks. Ja sellele tühipaljasusele reageeritakse hüperaktiivsusega. Töö-
ja saavutusühiskond pole sugugi vaba ühiskond. Pigem on see tööühiskond, kus
isand ja ori sama isik, kes kannab oma töölaagrit endaga koguaeg kaasas. Ehk ta
pole kunagi vaba.
Selleks, et selle kiirusega toime tulla, on oluline õppida
viivitama ehk tegema katkestusi. Elu pidev kiirenemine välistab katkestused. Tegelikult on pidev kiirustamine ja järjepidevus rumaluse tunnus. Katkestuse
eelduseks on negatiivsed tunded (raev, lein, ängistus) ja lubamine neid tunda. Positiivses
maailmas võideldakse negatiivsete tunnete vastu. Aga negatiivsete tunnete
lubamine aitab elus püsida. Samuti aitab ellu jääda mitte midagi tegemine,
peatumine. Meditatsioonis olemine, mis ongi mitte midagi tegemine, jõuab
inimene iseendani.
Saavutusühiskond on aktiivsusühiskond areneb aegamisi
dopinguühiskonnaks. Doping teeb võimalikuks saavutusteta saavutamise. Ehk stiimulite
toimel ainult saavutatakse tulemusi, näiteks spordis. Enam ei pingutada iseenda
jõu toel, vaid ainult stiimulite mõju all. Arengu pahupoolseks on aga tohutu väsimus
ja kurnatus, mida aktiiv- ja saavutusühiskond sünnitab. Saavutuste takka piitsutamine
viib hingelise vapustuseni.
Positiivse ühiskonna väsimus on kurnatusväsimus, see muudab
võimetuks midagi tegema. Inspireeriv väsimus on aga negatiivne ehk mitte midagi
tegemise väsimus. Tuuakse näide pühapäevaga, et jumal lõi pühapäeva peale kuue
päevast tõsist töö tegemist just selleks, et tunda väsimust ja mitte midagi
teha. Püha ei ole mitte päev millegi jaoks, vaid päev mitte millegi jaoks. Väsimuse
vaheaeg annab võimaluse usaldada ja väsimus teeb relvituks. Väsimus annab
inimesele võime asjad omamoodi rahule jätta, rahulikult mitte midagi teha.
Saavutusühiskonda ei määratle mitte freudistlik käsusõna „peab“,
vaid suudab. Saavutusühiskond tugineb vabadusele ja vabatahtlikkusele. Indiviid
kuulab pigem iseennast ja nii vabaneb ta teise käskivast negatiivsusest. Vabadus
teisest muutub nartsissilikuks enesesuhteks, mis tekitab tänapäeva saavutussubjektil
palju psüühilisi häireid. Kui teistega suhet pole, tekib õiglase tasu kriis.
See nartsissilik subjekt ei taha millegagigi lõpule jõuda, vaid saavutada ikka
rohkem ja rohkem. Nii ei jõuagi ta õiglase tasu momendini. Tema elus on koguaeg
midagi puudu, teda valdab lakkamatu süütunne. Kuna ta konkureerib iseendaga,
püüab ta iseennast ületada, kuni variseb kokku. Teda tabab psüühiline kollaps, mida
nimetatakse läbipõlemiseks. Saavutussubjekt teostab surmani iseennast. Eneseteostus
ja enesehävitus langevad siin kokku. Depressiooni põhjuseks on ülepingutatud
üle juhitud nartsissilik enesesuhe, mis põleb läbi ja muutub destruktiivseks.
Uued meediad ja kommunikatsioonitehnoloogiad lammutavad
samuti järjest rohkem meie-teise-poole-olemist. Nartsissilik mina kohtab seal
ennekõike iseennast. Virtuaaliseerumine ja digitaliseerimine hajutab järjest meie-
teise- poole- olemise reaalsust. Hilismodernne saavutusobjekt, kelle käsutuses
on üleliia palju valikuid, ei ole enam võimeline ennast intensiivselt siduma. Depressioon
rebib kõik sidemed katki, purustades ka inimese sideme iseendaga. Lein erinev
depressioonist ennekõike selle poolest, et leinale on omane tugev side
objektiga. Seevastu depressioonil objekti pole ja ta pole millelegi suunatud.
Lein algab siis, kui tugeva libiidohõlvanguga objekt kaob. Leinaja on armastatud
teisega täiesti koos.
Depressioon tuleneb ülemäärasest positiivsusest. Läbipõlemine
on vabatahtliku eneseekspluateerimise patoloogiline tagajärg. Isiksuse
avardamise, ümberkujundamise ja taas leiutamise imperatiiv, mille pahupooleks on depressioon, eeldab identiteediga
toodete turule jõudmist. Mida sagedamini vahetatakse identiteeti, seda ägedamalt
areneb tootmine. Saavutusühiskond nõuab paindlikku isiksust, et tootmist laiendada.
Saavutusobjekt konkureerib iseendaga ja tulemuseks läbi põlemine. Mina sõdib iseendaga.
Tänapäeval elame pidustuseta ajal. Aeglustamisest üksi ei
piisa, et tekitada pühitsetud aega. Pidu algab seal, kus lõpeb argine.
Kõikehõlmava tööaja tõttu on pühitsetud aeg tänapäeval täiesti kadunud. Pühitsetud
aeg on täidetud aeg, vastandina tööajale, mis on tohi aeg ja mida tuleb täita. Sest
ta liigub igavuse ja toimekuse vahel. Seevastu pidu loob silmapilgu, milles
elul on kõrgendaud intensiivsus.
Tänapäeva pidu pole pühitsemine, vaid event või koguni
vaatemäng. Tänapäeval sulavad tööruumid elutoaga ühte ja igal pool saab tööd
teha. Sülearvuti ja mobiiltelefon loovad mobiilse töölaagri. Vabadus on
sunnivastand, kuid depressioon ja läbipõlemine väljendavad vabaduse sügavat
kriisi.
Tänapäeval on elust saanud ellujäämine. Elu kui ellujäämine
tekitab tervisehüsteeria. Meist on saanud tervise ja fitnessi zombid, saavutuse
ja Botoxi zombid. Nii olemegi tänapäeval liiga surnud, et elada, ja liiga
elavad, et surra.
Asjad saavad tänapäeva väärtuse ainult siis, kui nad välja
pannakse ja nähtaval on, kui nad tõmbavad endale tähelepanu. Facebookis paneme
end vaatamiseks välja, muutused ise kaubaks. Elu totalloomine hävitab ära nii
rituaalid kui ka pidustused, kus pigem kulutakse kui toodetakse. Tänapäeval
allutab kapital endale kõik. Lifetime value märgib nende väärtuste summat, mida
inimesest kui kliendist välja pigistada
saab, kui tema iga eluhetk kaubastada. Hüperkapitalism muudab kõik inimsuhted
kaubasuhteks. Ta võtab inimestelt väärikuse ja asendab selle turuväärtusega.
Tänapäeval on kõik jumalik ja pidulik kaotsi läinud. Ta muutunud
üheksainsaks kaubamajaks. No sharing economy muudab igaühe meist müügimeheks,
kes lakkamatult kliente otsib. Täidame maailma asjadega, mis kestavad ja
kehtivad üha lühemat aega. Maailm lämbub asjadesse. Näiliselt on meil kõik
olemas. Aga puudub kõige põhilisem, meil puudub maailm. Kommunikatsiooni lärm
lämmatab vaikuse. Asjade massiline vohamine tõrjub tühisuse välja. Asjad kasvavad
üle taeva ja maa. Sellisel kaubamaailmal on kadunud kõik sidemed jumalikuga,
pühalikuga, saladusega, lõpmatusega, kõrgema ja ülevamaga. Oleme kaotanud
üllatumisvõime. Elame läbipaistvate klientidena läbipaistvas kaubamajas, kus meid
koguaeg kontrollitakse ja suunatakse. Sellest kaubamajast tuleb välja murda.
Kaubamajast tuleb taas luua maja, pidustuste hoone, kus tõesti tasuks elada.
