Kuidas olla edukas ja rõõmus

Viimasel ajal on mu elus juhtunud päris palju uut ja põnevat. Ma olen kohtunud paljude uute inimestega, omandanud uusi oskusi, teadmisi ja saanud hulga kasulikke kogemusi.

See, millest ma täna tahan jutustada, on mina ja sportmängud. Kõlab päris intrigeerivalt. Selge on muidugi see, et eriti spordikauge inimene ma ei ole, kuid mingi võistlev harrastussportlane ka kindlasti mitte. Mulle pole kunagi meeldinud spordis teistega mõõtu võtta ega olla parim jooksja või kaugushüppaja. Muidugi on siin põhjus ka vastavate füüsiliste ja vaimsete eelduste puudusel, et tekiks tahtmine või vajadus võistelda. Kuid ma ei ole ka kunagi osalenud rahvaspordi üritusel või lausa võistlustel. Nii on lihtsalt läinud. Kuid ära iial ütle iial ja just see on minuga juhtunud. Viimase kahe nädala jooksul olen võtnud osa Rae valla mängudel Peetri Spordi meeskonnas nii orienteerumis- kui ka kuulitõuke võistlusest. Ja ma olen olnud nendel väga edukas. Kahjuks või õnneks mitte võistlusprotokollide kohaselt. Edukas olen olnud pigem ikka enda silmis ja enda mõõdupuu järgi. Jah, ma olen uhke, et ma olen saanud hakkama.

Pilt on võetud Rae valla mängude orienteerumisvõistluselt http://raespordikeskus.ee/index.php/2015-11-29-14-15-21/2015-12-10-12-53-54

Muidugi pean üles tunnistama, et päris enda initsiatiiv, plaan ja idee pole see spordivõistlusel osalemine olnud. Aga kui tehakse põnev ettepanek, siis miks öelda „ei“, kui saab öelda „jah“. Antud juhul olen ma end nimetanud meeskonna „halastussportlaseks“. Kui minust palju paremate füüsiliste eeldustega inimesed pole saanud meeskonna eest mõnel mängude etapil võistelda, siis olen olnud meeskonnale abiks.  Muidugi alati olen „jah“ sõna öeldes enda kaitseks välja käinud vana hea spordislogani - tähtis pole võit, vaid osavõtt. See on andnud juurde palju julgust. Kuigi samas, mis julgust peab olema, et rahvaspordi üritusest osa võtta? Paraku on seesama võistlusmoment hirmutanud nii mind ja ma arvan, et paljusid teisi ka. Mõttekäik on siis umbes selline – ma ei tea… Ma pole üldse mingi sportlane. Ma ei saa hakkama ja ma pole parim. Kui ma pole parim, siis vist ei ole mõtet üldse välja tulla. Kuidas ma teisi alt vean, kui ei saavuta teistega (ilmselgelt paremini treenitud ja paremate eeldustega kaasvõistlejatega) võrreldes väga häid tulemusi. Ah ma parem siis ei proovigi.

Päris kentsakas mõttekäik, kui see on kirja pandud. Seega mida siis on karta? Mitte midagi. Kui ei proovi, siis ei saa ka teada. Mina proovisin ja sain teada, et päris äge on. Panin kirja mõned lihtsad algaja rahvasportlase tähelepanekud, mida silmas pidada kui minna rahvaspordiüritusele või kui üldse sporti teha.

1.    Püstita eesmärk. Isegi kui sa enda jaoks iseendaga võistled, siis pead ikka endale eesmärgi püstitama. Orienteeruma minnes seadsin endale eesmärgiks läbida rada 45 minutiga, kuna võistlusjuhendis oli öeldud, et rajal oleku aeg jääb nii 20-60 minuti vahele. Kuna ma tõesti jooksja ei ole, siis arvutasin, et kiirkõnniga peaks läbima ligi 4 km orienteerumisraja vabalt 45 minutiga.  Minu lõppaeg oli 40 minutit. Ma olin parem kui arvasin, sest ma ikka pingutasin ja jooksin/sörkisin oma meeskonna nimel. Meeskonnale mõtlemine motiveeris eriti pingutama. Saavutatud tulemus tegi muidugi rõõmu, olin ju oma eesmärgi täitnud. Pärast võistlust kõigi teiste tulemusi vaadates sain ma muidugi veel ühe ehtsa ebasportliku rõõmu osaliseks – ma ei olnudki üldarvestuses kõige viimane või üldse mitte viimaste seas. Nii et eesmärgist on kasu, sest see sunnib pingutama.

2.    Keskendu ja ära rapsi. See õppetund tuli väikese ebaõnnestumise kaudu. Kuulitõukes või kuulijännis, nagu seda võistlust Rae valla mängudel kutsutakse, läbisin ma etteantud visked liiga kiiresti ja ilmselgelt oleks ma rahulikumalt toimetades kokku mõned meetrid rohkem tõuganud. Kahjuks sain ma sellest alles siis aru kui olin lõpetanud oma meeskonnast esimesena ja jälgisin teisi meeskonna liikmeid võistlemas. Teisi võistlejaid jälgides panin tähele, et heiteks valmistuti rohkem ja üldse oldi kuidagi kaalutlevam ning tulemused olid ka paremad. Seega parem võtta rohkem aega, kui kiirustades rapsida.

3.    Hea tuju. Sportlikel väljakutsetel on see vältimatult vajalik. Neil kahel võistlusel mul tujuga probleeme ei olnud. Kuid vahest on juhtunud, kui peab minema lihtsalt trenni, õue kõndima või rattaga sõitma, siis paha tuju pärast on see jäänud tegemata. Samas kui olen end ületanud ja siiski läinud, siis millegipärast trennist tulles pole ka paha tuju enam olnud. Eks ole see ka teaduslikult tõestatud, et füüsiline aktiivsus mõjub vaimule positiivselt. Teisipidi aitab hea tuju sportimisele kaasa, kuidagi kergem on harjutusi sooritada.

4.    Õiged riided. Öeldakse ju, et pole halba ilma, vaid on vale riietus. Sportides peab olema mugav. Riided ei tohi pigistada, soonida, käed-jalad peavad vabalt liikuma. Rahvasportlasena ei pea olema mingit eririietust, kuid kasuks tuleb kindlasti kui on olemas heast materjalist spordiriided.  Lihtsalt sobiv riietus lisab liikumisele rõõmu juurde. Muidugi peab meeles pidama, et trenni ei tee mitte riided ega varustus, vaid inimene.

5.    Hea toit. Kui sporti teha, siis peab sööma, aga mitte vahetult enne. Ausõna, kui oled kõhu täis puginud ja hakkad ennast kohe liigutama, siis hakkab paha. Parem on süüa paar tundi enne trenni. Kui vahetult enne trenni on vaja süüa, siis pigem midagi kergemat. Söömise kohta on netis olemas sadu artikleid. Nii, et sellel teemal pikalt ei peatu. Soovitan ise lugeda ja katsetada ning leida enda jaoks õige toitumisviis. Remargina tahan siin öelda, et kui kaalust on vaja alla võtta, siis paraku on kaalulangetamise võti õiges toitmises ning treening ainult toetab seda. Kui hakata treenima või liikuma eesmärgiga kaalust alla võtta, peab sellega alati kaasnema söödavate kalorite hulga piiramine. Samas kui seda ei suuda, siis parem on olla treenitud paks kui lihtsalt paks. Igal juhul tervislikumJ

6.    Hea jook on vesi. Minu arvates ei vaja harrastussportlane mingeid erijooke. Samas õlle kohta lugesin kuskilt, et see on parim taastusjook. Ilmselt ikka mõõdukas koguses. 

7.    Lahedad inimesed. Just meeskonna liikmete toetus on aidanud mul saada üle võistluspelgusest, pannud andma endast parimat ja lasknud tunda rõõmu oma saavutuste üle. Lisaks muidugi uued tuttavad. Ka varasemalt olen läbi spordi leidnud omale uusi sõpru. Ausalt öeldes on inimesed, kes treenivad ja teevad sporti lihtsalt enda rõõmuks ja tervise hüvanguks, väga ägedad, lahedad ja toetavad kaaslased.

 

Absoluutne boonus kõige selle juures on terve välimus, rõõmus meel ning parem ajutöö. Sportimine ja liikumine värskes õhus on vaieldamatult olnud oma tervise ja töövõime hüvanguks veedetud kvaliteetaeg. Kõik kokku lubab mul väita, et ma olen õnnestunud ja edukas. Eriti uhke olen ma selle üle, et mul on olnud julgust öelda „jah“ väljakutsetele ja olen end proovile pannud uutes olukordades.

Nii, et õue ja liikuma!

Kuidas kaugel maal hakkama saada? (Guatemala)

 

 

Eelmise aasta suvel otsustasime sõbrannaga minna kahekesi Guatemalasse kuuks ajaks seiklema. Nii enne kui ka pärast reisi sain mitmete tuttavate poolt üllatunud pilkude osaliseks. Paljudele tundus uskumatu, et 2 naist lähevad omal käel nõnda kaugele ja teistsugusesse kultuuriruumi. Ehk tulevad Sullegi esimesena mõttesse kõik need telekast nähtud õnnetusterohked reisid Kesk-Ameerikasse, kuid reaalsus näitas meile hoopis teistsugust külge sealsest maailmast.
 

Raamat, mille pärast me Guatemalasse saatusime.

 Iseenesest ei ole omal käel reisimises midagi keerulist – lähed internetti ning alustad otsinguid: esmalt lennukipiletid, seejärel hotellid ning viimaks vaatad üle vaatamisväärsused. Ära jääb tüütu vaev suhelda reisibürooga kui ka vahendustasude maksmine. Ise oma reisikava koostamisel on mitmeid eeliseid. Kogu reisile eelneva aja saab lugeda nii netist kui ka raamatutest teiste reisisellide lugusid, vaadata pilte ja videosid ning unistada enda reisist. Nõnda saab juba eelaimduse, mis sind reisil ootama hakkab. Kohati meenutab see tegevus tänaval võõrasse hoovi piilumist – veidi näed ja saad aimata, kuidas keegi elab, kuid päris tuppa sisse sind siiski ei lasta veel. Eeltöö olulisus tõuseb esile eriti siis kui reisi kestvus ja uue maa avastamiseks planeeritud aeg on napid. Sellisel juhul tuleb sihtkoht ja sealsed vaatamisväärsused ning nende juurde minekuks kuluv aeg endale eelnevalt väga selgeks teha.

 

 

Reisi täielikuks õnnestumiseks on kõige olulisem hea reisikaaslane. Selleks, et leida endale sobiv reisikaaslane, tuleb teha kompromisse ning ka ise olle avatud meelega. Ka reisil olles kehtib Eesti vanasõna: Käitu teistega nii nagu tahad, et sinuga käitutakse. Hea reisikaaslase leidmisel tuleb lähtuda väga paljudest teguritest – väärtused ning väärtushinnangud, suhtumine rahasse ning selle kulutamisesse, huvid ning kultuuritaust ja ka vaimne ning füüsiline valmisolek. Kindlasti peab iga reisiselli iseloomustama järgnevad omadused: seiklushimu, julgus, organiseerimis- ja otsustamisvõime, paindlikkus ja oskus teistega arvestada. Kohati võib tunduda, et hea reisikaaslane on sinuga 100% samasugune inimene, kuid päriselt nii ju ei ole. See, kes otsib enda klooni, peab paraku leppima iseenda seltskonnaga.

 

Jutaga satub alati seiklustesse ja kui on riigilippu vaja, siis ostetakse see ka poe seinalt ära.



 

Minu jaoks on üks olulisemaid reisikaaslase omadusi see, et kaaslane ei viriseks. Äärmiselt ebameeldiv on reisida inimesega, kes pidevalt kaebleb, vingub ja süüdistab teisi. Oma käel peal reisides vastutab igaüks oma reisi õnnestumise eest ise – kedagi teist sul süüdistada niikuinii ei ole. Sellistel reisidel tuleb vaadata iga olukorda kui uut kogemust. Valmis tuleb olla igasugusteks ebamugavusteks alates pikkadest sõitudest ebamugava ühistranspordiga kuni odavate öömajade interjööridega, mis broneerimissüsteemis nägid palju paremad ja uuemad välja. Nii mõnedki korrad märkasin end reisil olles põdemas, et olime hotelli valikuga eksinud ning see mis meid ees ootas polnud ligilähedanegi Booking.com avaldatud piltidele. Küll aga tuleb sellistes olukordades mõista, et kõik see on ajutine ning järgmine öömaja võib juba parem olla. Samuti on oluline küsida, kas antud olukorda saab ja tasub muuta – kui ei saa või ei viitsi, siis tuleb leppida ning võtta halvast olukorrast parim. Kui nõndaviisi iga olukord läbi analüüsida, siis on sisemine rahu kiire tulema. Tuletan siinkohal ka meelde, et väsimus ning nälg panevad kõik kohad koledamana ja olukorrad hullemana paistma ning tüli reisikaaslaste vahel on sellisel juhul kerge tekkima.




 

Mida teha siis, kui oled oma kaaslasega reisil tülli läinud? Esmalt tuleb võtta aeg, et puhata, end jahutada/soojendada ning süüa; seejärel istuda kaaslasega maha ning rääkida. Kindlasti on oluline anda ka üksteisele ruumi omaette olemiseks, sest 24/7 teise inimesga koos olla on väljakutse meile kõigile. Kõik see võib kõlada kui abielunõustamine, kuid sõbraga reisile minek on kohati isegi raskem kui abielus olemine. Tavaelus ei puututa nii palju kokku ja ka oma abikaasaga ei pea sa 24/7 ninapidi koos olema – kõik see aga juhtub reisil olles.
 

 

Kuidas võõras riigis hakkama saada? Kaugelt vaadates on kõik võõras meile hirmutav ning võib isegi öelda keeruline. Kohale jõudes võid aga endalegi imestuseks avastada, et kõik on palju arusaadavam kui arvasid. Kohalikud on ju siiski inimesed. Ja uskuge enamus inimesi on üldiselt nõus sulle teed näitama ja abistama. Lisaks on ju teada, et  parem võimalus uue kultuuriga tutvumiseks on kohalikega suhelda. Nemad kannavad edasi selle maa hinge ning elu, mida mitte ükski giid ega reisiraamat ei suuda edasi anda. Sealjuures annab kohaliku keele oskamine mitmeid eeliseid. Kui keelt ennast ei suuda täiesti selgeks õppida, siis kasvõi mõne viisakusväljendi endale selgeks tegemine ei tohiks olla midagi üleloomulikult rasket. Sama oluline kui on suhtlus kohalikega on ka suhtlus teiste ränduritega. Teistelt omasugustelt saab vajalikku infot sihtkohtade, majutusasutuste ja eluolu kohta. Kindlasti peab olema ettevaatlik inimeste pimesi uskumise juures, kuna „hea toit“ või „mugav öömaja“ tähendab kõigi jaoks erinevat. Kuid igasugune info on oluline ning teistega suhtlemine täidab päeva rõõmuga.

Atitilani järve ääres Santiago turul

 

Minult on mitmeid kordi küsitud, kas me ei karda – kaks naisterahvast üksinda rändamas. Vastus on lihtne: kui hoiad end ise, siis hoiab sind ka maailm su ümber. Me hoiame kinni esmastest ohutusjuhenditest, väldime pimedas ja tundmatutes kohtades liikumist, ei tarbi ülemäära alkoholi ja usaldame enda sisetunnet. Pigem karta, kui kahetseda, kuid ka liigne hirm võib ohtlik olla. Oma osa on ka väljanägemisel, me riietume praktiliselt ja tagasihoidlikult, kanname pigem vähem ehteid ning oleme tagasihoidlikud. Naistel, kes üksi reisivad, soovitan kanda abielusõrmust (või selle laadset sõrmust), kuna sel juhul saab tülitajatele öelda, et abikaasa puhkab hotellis ja tuleb kohe järgi.
 

 

 

Esmane ettevaatus on küll oluline, kuid samas ei tohi ka liigselt karta. Vahel tuleb võtta ette tegevusi ning sattuda olukordadesse, mida võib-olla igaüks ei söandaks ette võtta. Livingstonis sattusime rääkima ühes kallis resort hotellis puhkava daamiga, kes oli siiralt üllatunud, et me sööme pidevalt kohalikes toidukohtades ja ostame kohalikelt turgudelt söögipoolist. Daam avaldas imestust, sest tema jaoks oli juba ime see, kui neile korra Guatemala toitu pakuti ja nad pärast selle söömist ellu jäid. Ma usun, et kui kohalikud inimesed saavad iga päev enda toitu süüa ja jäävad sealjuures ellu ega kannata pideva kõhulahtisuse all, siis oleme ka meie ohust väljas. Meie jaoks on täiesti tavaline süüa kohalikes söögikohtades, et saada osa konkreetse maa kokakunstist. Kindlasti tuleb pöörata suuremat tähelepanu hügieenile süües vaid töödeldud toitu, pesta käsi piisavalt tihedalt ning väikese kange napsuga end turgutada. Seega liigne hirm ei tohiks olla põhjuseks kohalikust kultuurist ilmajäämiseks.

 



Mehhikos reis läbi vasekanjoni Chihuahuast Los Mochi

 Üks segadusse ajavamaid situatsioone, mis reisil ette võib tulla, on ühistranspordi süsteemidest aru saamine. Tihtilugu ei ole punktist A punkti B saamine üldse nii lihtne, kui ta esmapilgul paistab. Hea õnne korral on võimalik internetist saada infot juba enne reisi, kuid enamasti tuleb süsteem endale selgeks teha kohapeal olles. Oluline on suhelda ümberringi olevate inimestega ning rahulikult end väljendada – lõppude lõpuks lahenevad kõik probleemid. Kaks aastat tagasi Mehhikos olles pidime reisima ühest linnast teise rongiga. Reisile eelnevalt olime internetist välja uurinud, et kahe linna vahel sõidab vaid 2 rongi – üks n.-ö kohalike rong ning teine n.-ö turistirong. Kuna kohalike rong oli odavam, siis valisime selle ning käisime veel päev enne rongile minekut rongijaamas üle küsimas, mis kell ja kust see rong läheb. Kuna rongijaamas erilist infot väljas polnud, siis vesteldes ümberkaudsete kohalikega tuli välja, et rongijaamas peaks kohal olema hiljemalt kolmveerand kuus. Hotelliomanik tellis meile takso kella kuueks ning pobises midagi hispaania keeles. Kuid kuna me sel ajal veel hispaania keelt ei osanud, siis ei saanud me ka aru, mida ta pomises. Reisipäeva hommikul jõime me kolmveerand kuus rahulikult enda toas kohvi kui ma äkitselt mingil ajendil 10 minutit enne kuut püsti tõusin ja teatasin, et nüüd lähme. Takso oli õnneks varem juba hotelli juurde saabunud ning me kihutasime rongijaama. Saabudes rongijaama juhatasid kohalikud meid joostes rongi peale. Niipea kui olime rongile astunud, hakkas rong liikuma. Rongis olnud kohalikega rääkides selgus, et mitte mingisugust turistirongi polegi olemas ja et see on ainus rong. Vaatasime korra üksteisele otsa ja ei tahtnud isegi mõelda, et mis siis kui? Vahel on kasulik minna vooluga kaasa ning usaldada saatust.

Chichicastenango turul

Kuidas toimetada reisil olles rahaga? Üldjuhul turvalisem on maksta sularahas. See ei tähenda, et peaks kogu vajamineva raha juba kodunt kaasa võtma või kohe kohale jõudes panga automaadist. Tänapäeval on enamikes riikides täiesti toimivad ATM-id ja seega on võimalik oma sularaha tagavarasid täiendada. Muidugi peab omale kohapeal selgeks tegema, kus on turvalised kohad raha välja võtta. Lisaks peab teadma ka seda, et Kesk-Ameerikas on ATM välja võetaval sularaha hulgal limiidid ehk siis kui on vaja väga suurt hulka sularaha, siis ei pruugi seda kohe saada.

 

Maksmisel on otstarbekas kotist välja võtta vaid niipalju raha, kui maksmiseks kulub. Turul kauplemisel on see lausa reegel number üks, sest kui turumüüja näeb, et sul on rohkem raha, siis hakkab ta sulle ka oma muud kaupa pakkuma eesmärgiga saada kogu su raha omanikuks. Siit ka väike nipp kauplemiseks: kui kaupled hinda, siis näita oma viimaseid veeringuid ja ütle kurva näoga, et sul pole rohkem. Mõnikord veab ja selle tagajärjel saab allahindlust. Guatemalas käisime koos oma hispaania keele õpetaja Magdaleenaga Atitilani järve ääres asuva Santiago linna turul. Ostsime sealt endale mõningaid suveniire ning kauplemise alguses sosistas meie õpetaja meile, kui hind liiga kõrge oli. Soovisin endale maiade kalendri tikandit soetada, kuid selle alghind oli ikka äärmiselt kõrge. Viimases hädas näitasin neile väikeseid rahatähti ja ütlesin, et see on kõik, mis mul on. Tehing sai sooritatud ja kaup vahetas omanikku. Õpetaja vaatas kõrvalt suurte silmadega meie kauplemisviisi ning kasutas hiljem isegi sama nippi. Vahel on ka turistidel kohalikele nii mõndagi õpetada. Muidugi on turul ostlemiseks tarvis tugevat närvikava ning kauplemisoskust. Kui esimeste ostudega saad kindlasti pügada, siis kogemustepagasi täitudes määrad juba ise hinna. Kauplemise põhireegel on aga see, et kauplema võib hakata alles siis kui sa päriselt tahad asja osta. Vastasel juhul võid müüja välja vihastada või tahte vastaselt osta asju, mida ei vaja. Kui soovid niisama ringi vaadata, siis lase müüjatel endale kaupa tutvustada, sest nõnda saab kauba kohta väärtuslikku infot: kuidas on ese toodetud, kas see on kohalik, kust on tulnud selle tarbeks ideed ja mis traditsioonid selle taga on.

 

 

Reisimine avardab kindlasti su vaadet maailmale ning kätkeb endas põnevaid olukordi, kuid mis mind alati rändamise juurde tagasi toob on kohalolek. Reisides naudid sa iga hetke ning keskendud reaalsele kohalolule selles hetkes. Iga hetk on uus ning iga olukorraga tuleb eraldi tegeleda, ei tasu liigselt mõelda minevikule ega tulevikule, sest olemasolev hetk praegu on oluliseim. Kindlasti aitab sellele seisundile kaasa võõras keskkond, kus tähelepanu peab olema teravam kui kodus – silmad ja kõrvad peavad olema kogu aeg lahti, sest vaid nii märkad, mis on su ümber ning kaitsed end ohtude eest. Tähtsaim on väärtustada seda hetke, kus oled, ning tänada maailma, et ta on sulle selliseid võimalusi pakkunud.