Väsimuseühiskond - kokkuvõte Byung-Chul Hani essee kogumikust

 

Lugesin hiljuti saksa-korea päritolu filosoofi Byung-Chul Hani essee kogumikku väsimuseühiskond ja ära tundmine oli väga suur. Millest siis Byung-Chul Han kirjutab? Kuna kasutan lugemiseks Elisa raamatuäppi, siis viiteid lehekülgedele tuua ei saa, aga esitan järgnevalt lühikokkuvõtte.

Esmalt kirjutab Byung-Chul Han sellest, et tänapäeva haigused pole mitte nii füüsilised kui pigem neuronaalsed: depressioon, hüperaktiivsus- ja tähelepanu häire (ATH), piirialane isiksushäire ja läbipõlemisesündroom. Ning need haigused on tingitud positiivsusest. Jah, just liigsest positiivsuse vohamisest, mis on ületootmine, ülemäärsed saavutused ja liigne kommunikatsioon. See üleliigsus kurnab, väsitab ja lämmatab. See positiivsuse vähivald küllastab ja kurnab. Depressioon, hüperaktiivsus või läbipõlemine osutavad ülemäärasele positiivsusele. Läbipõlemine toimub siis kui ego kuumeneb üle ja seda põhjustab samasuse liiasus.

XXI sajandi ühiskond on saavutusühiskond. Seda ühiskonda iseloomustab jaatus, jah ma suudan. Selles ühiskonna mudelis ollakse iseendale tööandja ehk igal ühel on kohustus Saada iseendaks. See tingib depressiooni teke. Kurnavat depressiooni ei põhjusta mitte imperatiiv kuuluda iseendale, vaid saavutamissurve. Läbipõlemisesündroom ei väljenda siis mitte kurnatud isedust, vaid pigem kurnatud, läbipõlenud hinge. Saavutusühiskonna inimene ekspluateerib ennast vabatahtlikult. Ta on justkui timukas ja ohver ühes isiksus. Depressioon on selle sellise ühiskonna haigus, mis kannatab ülemäärase positiivsuse all. Ta on iseendaga sõdiva inimkonna peegelpilt. Saavutusühiskonna inimene on iseenda isand ja suverään ehk teda ei sunnikeegi väliselt, vaid ta ise. Liialdatakse tööga, saavutustega kuni sellest saab pöörane eneseekspluateerimine.

Ülemäärane positiivsus väljendub ka stiimulite, informatsiooni ja impulsside liiasuses. Tööhulga kasv nõuab erilist aja- ja tähelepanutehnikat ehk rööprähklemist. See pole mitte midagi uut, vaid on väga omane vabas looduses elavate loomade sea, et ellu jääda. Otsides sööki, peab silmas pidama teisi kiskjaid, et need ei ei saaks osa tema saagist või hoopis, et ta ise ei lange saagiks. Või vaatama oma poegade järele, samal ajal võimalikke partnereid eemale ajades. Loomale pole aega tegelda ainult ühe tegevusega ilma, et ta ei peaks samal ajal tegelema taustaga. Byung-Chul Han märgib, et uusimad ühiskondlikud arengud ja tähelepanu struktuuri muutus lähendavad inimühiskonda järjest enam metsikule loodusele. Nii on näiteks kiusamine võtnud pandeemia mõõtmed. Enam ei tunta muret hea elu pärast, mis hõlmaks ka mõnusat ühiselu, vaid muretsetakse järjest enam ellujäämise pärast.

Järjest enam surutakse kultuurist välja süvenemist, mis asendatakse hüpertähelepanuga. Selle tunnuseks on fookuse kiire vaheldumine, hüpates ühelt ülesandelt teisele, ühelt infoallikalt teisele, ühelt protsess juurest teise protsessi juurde. Hüpertähelepanu talub igavust  minimaalselt, ja seepärast ei lase ta tunda seda sügavat igavust, mis on vajalik loomeprotsessiks.

Selline rahutu tegutsemine muudab inimese tööloomaks. Inimesed peavad end koguaeg teostama ja tegutsema. Tööühiskond on individualiseerinud saavutus- ja aktiivsusühiskonnaks. Aga see ei too oodatud meelerahu, vaid muudab elu hoopis tühipaljaks. Ja sellele tühipaljasusele reageeritakse hüperaktiivsusega. Töö- ja saavutusühiskond pole sugugi vaba ühiskond. Pigem on see tööühiskond, kus isand ja ori sama isik, kes kannab oma töölaagrit endaga koguaeg kaasas. Ehk ta pole kunagi vaba.

Selleks, et selle kiirusega toime tulla, on oluline õppida viivitama ehk tegema katkestusi. Elu pidev kiirenemine välistab katkestused. Tegelikult on pidev kiirustamine ja järjepidevus rumaluse tunnus. Katkestuse eelduseks on negatiivsed tunded (raev, lein, ängistus) ja lubamine neid tunda. Positiivses maailmas võideldakse negatiivsete tunnete vastu. Aga negatiivsete tunnete lubamine aitab elus püsida. Samuti aitab ellu jääda mitte midagi tegemine, peatumine. Meditatsioonis olemine, mis ongi mitte midagi tegemine, jõuab inimene iseendani.

Saavutusühiskond on aktiivsusühiskond areneb aegamisi dopinguühiskonnaks. Doping teeb võimalikuks saavutusteta saavutamise. Ehk stiimulite toimel ainult saavutatakse tulemusi, näiteks spordis. Enam ei pingutada iseenda jõu toel, vaid ainult stiimulite mõju all. Arengu pahupoolseks on aga tohutu väsimus ja kurnatus, mida aktiiv- ja saavutusühiskond sünnitab. Saavutuste takka piitsutamine viib hingelise vapustuseni.

Positiivse ühiskonna väsimus on kurnatusväsimus, see muudab võimetuks midagi tegema. Inspireeriv väsimus on aga negatiivne ehk mitte midagi tegemise väsimus. Tuuakse näide pühapäevaga, et jumal lõi pühapäeva peale kuue päevast tõsist töö tegemist just selleks, et tunda väsimust ja mitte midagi teha. Püha ei ole mitte päev millegi jaoks, vaid päev mitte millegi jaoks. Väsimuse vaheaeg annab võimaluse usaldada ja väsimus teeb relvituks. Väsimus annab inimesele võime asjad omamoodi rahule jätta, rahulikult mitte midagi teha.

Saavutusühiskonda ei määratle mitte freudistlik käsusõna „peab“, vaid suudab. Saavutusühiskond tugineb vabadusele ja vabatahtlikkusele. Indiviid kuulab pigem iseennast ja nii vabaneb ta teise käskivast negatiivsusest. Vabadus teisest muutub nartsissilikuks enesesuhteks, mis tekitab tänapäeva saavutussubjektil palju psüühilisi häireid. Kui teistega suhet pole, tekib õiglase tasu kriis. See nartsissilik subjekt ei taha millegagigi lõpule jõuda, vaid saavutada ikka rohkem ja rohkem. Nii ei jõuagi ta õiglase tasu momendini. Tema elus on koguaeg midagi puudu, teda valdab lakkamatu süütunne. Kuna ta konkureerib iseendaga, püüab ta iseennast ületada, kuni variseb kokku. Teda tabab psüühiline kollaps, mida nimetatakse läbipõlemiseks. Saavutussubjekt teostab surmani iseennast. Eneseteostus ja enesehävitus langevad siin kokku. Depressiooni põhjuseks on ülepingutatud üle juhitud nartsissilik enesesuhe, mis põleb läbi ja muutub destruktiivseks.

Uued meediad ja kommunikatsioonitehnoloogiad lammutavad samuti järjest rohkem meie-teise-poole-olemist. Nartsissilik mina kohtab seal ennekõike iseennast. Virtuaaliseerumine ja digitaliseerimine hajutab järjest meie- teise- poole- olemise reaalsust. Hilismodernne saavutusobjekt, kelle käsutuses on üleliia palju valikuid, ei ole enam võimeline ennast intensiivselt siduma. Depressioon rebib kõik sidemed katki, purustades ka inimese sideme iseendaga. Lein erinev depressioonist ennekõike selle poolest, et leinale on omane tugev side objektiga. Seevastu depressioonil objekti pole ja ta pole millelegi suunatud. Lein algab siis, kui tugeva libiidohõlvanguga objekt kaob. Leinaja on armastatud teisega täiesti koos.

Depressioon tuleneb ülemäärasest positiivsusest. Läbipõlemine on vabatahtliku eneseekspluateerimise patoloogiline tagajärg. Isiksuse avardamise, ümberkujundamise ja taas leiutamise imperatiiv,  mille pahupooleks on depressioon, eeldab identiteediga toodete turule jõudmist. Mida sagedamini vahetatakse identiteeti, seda ägedamalt areneb tootmine. Saavutusühiskond nõuab paindlikku isiksust, et tootmist laiendada. Saavutusobjekt konkureerib iseendaga ja tulemuseks läbi põlemine. Mina sõdib iseendaga.

Tänapäeval elame pidustuseta ajal. Aeglustamisest üksi ei piisa, et tekitada pühitsetud aega. Pidu algab seal, kus lõpeb argine. Kõikehõlmava tööaja tõttu on pühitsetud aeg tänapäeval täiesti kadunud. Pühitsetud aeg on täidetud aeg, vastandina tööajale, mis on tohi aeg ja mida tuleb täita. Sest ta liigub igavuse ja toimekuse vahel. Seevastu pidu loob silmapilgu, milles elul on kõrgendaud intensiivsus.

Tänapäeva pidu pole pühitsemine, vaid event või koguni vaatemäng. Tänapäeval sulavad tööruumid elutoaga ühte ja igal pool saab tööd teha. Sülearvuti ja mobiiltelefon loovad mobiilse töölaagri. Vabadus on sunnivastand, kuid depressioon ja läbipõlemine väljendavad vabaduse sügavat kriisi.

Tänapäeval on elust saanud ellujäämine. Elu kui ellujäämine tekitab tervisehüsteeria. Meist on saanud tervise ja fitnessi zombid, saavutuse ja Botoxi zombid. Nii olemegi tänapäeval liiga surnud, et elada, ja liiga elavad, et surra.

Asjad saavad tänapäeva väärtuse ainult siis, kui nad välja pannakse ja nähtaval on, kui nad tõmbavad endale tähelepanu. Facebookis paneme end vaatamiseks välja, muutused ise kaubaks. Elu totalloomine hävitab ära nii rituaalid kui ka pidustused, kus pigem kulutakse kui toodetakse. Tänapäeval allutab kapital endale kõik. Lifetime value märgib nende väärtuste summat, mida inimesest kui  kliendist välja pigistada saab, kui tema iga eluhetk kaubastada. Hüperkapitalism muudab kõik inimsuhted kaubasuhteks. Ta võtab inimestelt väärikuse ja asendab selle turuväärtusega.

Tänapäeval on kõik jumalik ja pidulik kaotsi läinud. Ta muutunud üheksainsaks kaubamajaks. No sharing economy muudab igaühe meist müügimeheks, kes lakkamatult kliente otsib. Täidame maailma asjadega, mis kestavad ja kehtivad üha lühemat aega. Maailm lämbub asjadesse. Näiliselt on meil kõik olemas. Aga puudub kõige põhilisem, meil puudub maailm. Kommunikatsiooni lärm lämmatab vaikuse. Asjade massiline vohamine tõrjub tühisuse välja. Asjad kasvavad üle taeva ja maa. Sellisel kaubamaailmal on kadunud kõik sidemed jumalikuga, pühalikuga, saladusega, lõpmatusega, kõrgema ja ülevamaga. Oleme kaotanud üllatumisvõime. Elame läbipaistvate klientidena läbipaistvas kaubamajas, kus meid koguaeg kontrollitakse ja suunatakse. Sellest kaubamajast tuleb välja murda. Kaubamajast tuleb taas luua maja, pidustuste hoone, kus tõesti tasuks elada.