Üldjuhul peetakse egoismi halvaks. Paraku seetõttu, et
egoismi tõlgendatakse isekusena ehk ainuüksi enda vajadustega arvestamisena ja
teistest üle sõitmisena. Inimene peab ikka esmalt teistele mõtlema ja olema
teiste vastu kena. Nii on meid õpetatud ja kasvatatud. Jah, see on kõik tore.
Kuid elu on näidanud, et sellel tore olemisel on piirid. Piir algab sealt, kus
inimesed hakkavad sind ära kasutama ehk istuvad sulle lihtsalt pähe. Tungivad/sekkuvad
mingil moel sinu asjadesse või ellu ilma, et neid oleks seda teha palutud.
Lihtsamini öeldes sinult luba küsimata tungitakse sinu isiklikku ruumi ja
hakatakse seal korda looma. Kellele see meeldib?
Ja ikkagi tahame olla kenad ja meeldivad. Samas, keegi tark
inimene on öelnud, ega ma lits ei ole, et ma kõigile meeldima pean. Kuidas
toime tulla nii, et jääks ise ellu ja teised ka? Kuidas toimida pähe
istujatega? Ülemäärast pähe istumist tajume tavaliselt aktiivse ehk agressiivse
rünnakuna. See väljendub selles, et su peale karjutakse, sulle öeldakse
põhjendamatult halvasti või kasutatakse muidu agressiivset verbaalset sõnavara
(antud juhul ma ei käsitle füüsilist rünnakut). Sinu üle näidatakse oma võimu,
noritakse tüli, ollakse ebaviisakas jne. Esmase reaktsioonina sellisele
käitumisele tahaks ütlejale vastu hakata ja öelda vastu kõik, mida sa ise
ründajast arvad ja rohkemgi veel. Lihtne on agressiivsele ja ründavale
käitumisele vastata samaga. Kuid, kas tasub valada õli tulle?
Agressoriga suheldes tuleb meeles pidada, et ründajal
(agressoril) on pigem endal suured kompleksid ja hirmud. Mille ees agressor
tegelikult hirmu tunneb, seda sa ju täpselt ei tea. Seega tuleb aktsepteerida
agressori hirmu ja mitte asuda kaitsepositsioonile. Kõlab veidralt ning kindlasti
leidub vastuvaidlejaid, kuid oluline on säilitada rahu. Hea moodus on panna
kaks jalga tugevalt vastu maad, ajada selg sirgu, tõsta pea ning selgitada
rahulikult oma seisukohti. Enamus inimesi rahuneb maha, sest nad ei oota
sellist käitumist. Kõik, kes ründavad, on valmis, et neid rünnatakse vastu.
Agressiivsed inimesed vajavad elus olemiseks agressiooni, kui nende agressiooni
eirata, siis agressioon taandub. Samuti
võtab agressiivsus energiat agressorilt endalt. Sageli hävitab agressor
hoopis iseenda. Seega rahu, ainult rahu , nagu ütles Karlsson.
Teine ja isegi levinum variant, kuidas pähe istutakse, on passiivne
agressioon ehk vaikne alistumine. See muide on aktiivsest agressioonist veel
hullem, sest aktiivset näed, aga passiivset võid ainult tunda. Nimelt passiivne
agressor lihtsalt võtab vaikiva ohvrirolli. Ta on näiliselt nagu kõigega nõus,
kuid see näilisus on lõks. Tegelikult sa ei tea ju, mida see inimene soovib või
tahab. Alistujad ei väljenda kunagi oma tegelikke tundeid ega mõtteid. Nad
lihtsalt on. Pealt näha tundub ju ok ning isegi mugav, et inimene lepib
kõigega. Aga tegelikult ikka ei ole, sest selline vaikiv kõigega nõustumine
muudab jõuetuks. Alistumist on väga ebameeldiv tunda. Alistuva käitumisega ei
austa alistuja ei ennast ja ammugi mitte teisi. Samuti võtab vaikiv alistumine alistujalt isegi rohkem
jõudu kui agressiivne käitumine. Teate ju neid äärmiselt armsaid ja
heatahtlikke ning alati teiste jaoks olemas olevaid inimesi, kes surid vähki?
Mida siis teha passiivse alistujaga ehk kui inimene on
valinud ohvrirolli? Kindla tulemuse annab ikkagi konkreetne käitumine. Kui
inimene jääb oma seisukohtades ebalevale positsioonile või ei väljenda kuidagi
oma arvamust, siis tuleb seda talt siiski konkreetselt paluda. Ehk mustvalgelt
seletades, tuleb alistujalt saada konkreetne vastus - kasvõi „ei“ või „jah“.
Alistuva käitumise juures ongi kõige ebamugavam see, et kuigi oma seisukohti ei
väljendata täpselt, siis antakse hiljem, kui asjad ei lähe hästi, negatiivne tagasiside
või tuuakse ebaõnnestumisel enda õigustuseks, et alistuja polegi ise midagi
valinud. Lisaks annab selline vaikiv nõusolek võimaluse teiste tehtud valikuid kritiseerida. Päris
ebamugav on ju sellise inimesega näiteks reisida või kinos käia. Iga film, iga
sihtkoht, iga tegevus alguses sobib või ei öelda välja mida ise soovitakse ning
hiljem nurisetakse kõige üle. Seega tuleb alistujaga suheldes olla enesekindel
ja saada talt küsides seisukoht selgeks.
Mina olen enesekehtestamise näiteks alati toonud käitumise
telefonimüüjatega. Vaevalt kellelegi meist meeldib, kui keset kõige kiiremaid
töid ja tegemisi helistatakse ning pakutakse ajakirju või raamatuid või isegi
tolmuimejat. Agressorist ostja sõimab müüja täis või veel hullem mõnitab ja
tänitab. Alistuja (alakehtestav) kuulab helistaja ära ja ostabki kaupa, kuigi
tal seda vaja ei ole. Mõlemal juhul on tulemus kehv, sest tasakaalustavat nn
win-win suhet ja tulemust ei teki. Seega tuleb leida kesktee. Parim lahendus on
konstruktiivne enesekehtestamine. Kehtestav inimene tänab helistajat ja
väljendab oma ostu mittesoovi viisakalt ning soovib head päeva.
Kehtestav käitumine tähendabki olla julge väljendamaks oma
mõtteid, tundeid, soove, vajadusi rahulikul ja austaval kombel. Kuid nagu alati
elutarkuste koolis - on teooria lihtne, kuid praktika keeruline. Nimelt algab
kehtestav käitumine mitte oma käitumise muutmisest, vaid hoopis sellest, et
inimene peab endast lugu ja austab iseennast. Paraku on nii, et nii alistuja
kui ka agressiivne käituja tegelikult ennast ei austa ega armasta. Miks muidu
nad lubavad nad endale nii enese hävitusliku käitumist? Selleks, et teistest
lugu pidada, tuleb alustada iseendast. Siinkohal tulen ma loo alguse juurde
tagasi ja väidan, et eluterve egoism, mis väljendub enda väärtustamises, on eluks
vajalik.
