Küsides enesekindlaks

Küsimise kohta on olemas palju vanasõnu. Näiteks „Küsija suu pihta ei lööda“ või „Üks loll suudab rohkem küsida kui kümme tarka vastata“ või Kameruni vanasõna „Küsimuses on vastus“. Jah, kui ei küsi, siis ei saa ka teada.

Pealt näha tundub küsimine lihtne, et muudkui esitad küsimusi ja saad vastuseid ning oledki saanud teadlikumaks, targemaks jne. Kui see lihtne oleks, siis vist ei kirjutaks praegu seda lugu.

Küsimine on oskus, mida tuleb harjutada, õppida ja lihvida. Sest nii nagu küsid, sellise vastuse saad. Ma ei hakka kordama küsimuste esitamise AB, sellest loe palun mu ühest varasemast postitusest Küsimuste küsimine.

Täna ma kirjutan pigem sellest, kuidas esitada küsimusi nii, et nendele saaks ka vastuseid. Seda just endale küsimusi esitades.

 

Anthony Robbins oma raamatus „Ärata endas hiiglaslik vägi“ on kirjutanud – meie küsimustest oleneb, millest me mõtleme. Algul tundub see mõttekäik segane, kuid oma elu üle otsuseid tehes, kasvõi väikesi igapäevaseid, küsime me ju endalt küsimusi. Kuid sellest milliseid küsimusi me endale esitame sõltuvad vastused ja meie otsuste kvaliteet.

Anthony Robbins kirjutab: Erinevus inimeste vahel seisneb küsimuste erinevuses, mida nad pidevalt esitavad. Mõned inimesed on alalõpmata masendunud. Miks? …. Sest nad küsivad endalt nõrgestavaid küsimusi, näiteks: „Mis sellest kasu on? Milleks pingutada, kui see asi niikuinii ei lahene? Miks ometi mina?.

Sellise näitega juhib Anthony Robbins tähelepanu sellele, et kui küsid viletsa küsimuse, siis saad viletsa vastuse. Näiteks küsides Miks ma kunagi edu ei saavuta?, vastab su aju, et ise oled loll ja saamatu. Suhteliselt masendav ju. Mis siis on jõustav küsimus olukorras, kus tunned end jõuetuna.  

Anthony Robins toob oma raamatus välja küsimuste kolm spetsiifilist omadust:

·       Küsimused muudavad otsekohe seda, millele keskendud, ja sellega su enesetunnet. Näiteks jõudu andvad küsimused on: Mille üle ma praegu oma elus tõeliselt rõõmustan? Mille eest olen tõeliselt tänulik?

Minu arvates peaks iga eestlane vähemalt igal õhtul mõtlema sellele, mille eest ta tänulik on, sest nii oleks meil palju vähem virisemist kui ka teiste halvustamist. Lihtne on kritiseerida ja hädaldada ning olla sellest lõpmatult väsinud. Hetkeks võib teiste alandamisest saadav enesetunne olla hea, kuid lõpuks programmeerid ju teistest halvasti mõtlemisega ka endale halba enesetunnet. See on nagu alkoholi tarbimine, et korraks on hea, aga pärast on veel halvem olla. Olen ka coachinguga tegeldes sellega kokku puutunud. Mis siis aitab? Lihtne oleks hinnangut anda ja diagnoosi panna ja öelda inimesele, et ise oled süüdi. Kahjuks paljudel juhtudel nii tehakse. Selleks, et tõeliselt inimest aidata on vaja ta tähelepanu suunata halvalt heale ehk anda ülesanne jõustavate küsimuste esitamiseks. Ülesanne on:

 

Kirjuta igal õhtul üles vähemalt kolm asja, mille eest Sa tänulik oled.

 

Need ei pea olema, mingid imeasjad. Kasvõi see, et täna paistis päike või laps kallistas mind. Sellisel moel õpetame oma tähelepanu suunama headele juhtumitele. Samas ei tasu olla sinisilmne ja loota, et halb kaob ära. Ei kao, aga me ei anna sellele enam ka lisajõudu, vaid pigem tasakaalustame.

 

·       Küsimuste abil suuname, mille me fookusesse tõstame ja mille me ära „kustutame“. Selle selgitamisel toob Anthony Robbins näitena oletuste jõu. „Oletused programmeerivad meid aktsepteerima asju, mis võivad, aga ei pruugi olla tõesed, ning neid võidakse meie puhul ära kasutada, samuti võime seda alateadlikult teha ise. Kui näiteks miski valmistas pettumuse ja sa esitad endale küsimuse: „Miks ma end alati saboteerin?“, sead end olukorda, et see juhtub jälle, see on nagu täideminev ennustus. Miks? Sellepärast, et su aju annab otsekohe vastuse küsitud küsimusel. Sa võtad saboteerimist endastmõistevalt, sest keskendud sellele, miks sa seda teed, aga mitte sellele, kas sa seda teed?“

Ohvrid mõtlevad sageli, miks see minuga koguaeg juhtub? Miks mina alati satun sellistesse olukordadesse? Sellisel juhul on ongi fookus nendel inimestel, kellega tegelikult ei tahaks koos olla või olukordadel, kuhu ei taha sattuda. Kuidas sellest nõiaringist pääseda? Selleks tuleb üles leida jõustavad küsimused.

 

·       Küsimused võimaldavad meil kasutama hakata oma ressursse.

Sattudes ebamugavasse olukorda (nt äri läheb halvasti, tööl ütleb ülemus halvasti, elukaaslane jätab maha, laps ei taha koolis käia jne), küsime endalt just miks? Miks see minuga juhtub? Kuid selliselt kaevad end veelgi sügavamale ohvri rolli ja annad oma jõudu ära. Selleks, et jõud tagasi saada, küsi endalt. „Mida ma saan olukorra muutmiseks ette võtta?“  Selliselt võtad vastutuse endale. Küsides endalt „Miks see minuga juhtub?“, oled asetanud vastutuse väljapoole ehk olukord muudab sind. Küsides „Mida mina saan teha? Kuidas olukorda muuta?“ võtad sa ohjad oma olukorra muutmiseks oma kätte.

Juhul kui ma ise olen elus kokkupuutunud ebameeldiva inimese või olukorraga, siis eneseanalüüsiks olen küsinud „mida see inimene ja olukord mulle tegelikult räägib ja õpetab?“. Sageli on nii, et need inimesed ja olukorrad, kes ja mis meid kõige rohkem ärritavad on hoopis meie kõige suuremad õpetajad. Kuid neist tuleb välja kaevata see positiivne ja edasiviiv. Kahtlemata nõuab see suuremeelsust ja oskust olla tänulik, ja mitte kübetki ei tohi tunda end ohvrina. Ohvrirollis olles annad Sa ära oma jõudu, kuid tänulikkusele mõtlemine aitab leida jõudu. Proovi järele! Ja selle asemel, et vihata nn halbu inimesi või olukordi, oled sa hoopis tänulik, et nad su ellu on sattunud. Selline tagurpidi maailm.

 

Anthony Robbins ütleb, et välja tuleb arendada pidevate küsimuste muster, mis sulle jõudu annavad. Näitena toob ta probleeme lahendavate küsimuste loetelu.

 

PROBLEEME LAHENDAVAD KÜSIMUSED

1.    Mis selle probleemi juures hea on?

2.    Mis veel pole täiuslik?

3.    Mida ma saaksin teha, et see asi oleks nii, nagu ma soovin?

4.    Mida ma enam ei peaks vanaviisi tegema, et see asi oleks nii, nagu ma soovin?

5.    Kuidas ma saaksin nautida olukorra muutmiseks vajalike asjade tegemise protsessi?

 

Kusjuures nende küsimuste esitamisel on oluline osa ka oskusel olla hetkes, mitte kauges tulevikus. Õnnelikud ja edukad inimesed küsivad endalt koguaeg „Mille üle ma olen praegu õnnelik ja tänulik?. Nii keskendud hetkele ja ei analüüsi ega sobra minevikus ning samuti ei püüa kontrollida tulevikku. Tuleviku kontrollimine on see, mis muudab inimese kõige õnnetumaks. Jah, me soovime, et meid ootaks ees muretu ja õnnelik elu, kuid praegusel hetkel ei saa miski seda garanteerida välja arvatud see, mis juhtub nüüd ja praegu ja see kuidas sa mõtled olukorrast ja inimestest nüüd ja praegu. Anthony Robbins võrdleb jõudu andvaid küsimusi kingitustega. Kinkides omale küsimuse „Mille üle olen ma tõesti õnnelik?“, saad vastuseks omakorda kingituse? Millise? Küsi endalt?

 

Anthony Robbinsi õhtune küsimus enne magama jäämist:

Kuidas on tänane päev muutnud mu elu paremaks või kuidas saan ma tänast päeva kasutada investeeringuna tulevikku?

 

Loomulikult ei tohi jääda ainult küsima, sest olukorrad ei muutu, kui me ei tegutse. Anthony Robbins ütleb: Mingis punktis pead hindamise lõpetama ja hakkama tegutsema.